Probleem nagu selles, et peale selle
meeldiva romaani lugemist ei oska raamatust mitte midagi kirjutada
(muidugi, miks peakski?). Jah, oli mitmeks päevaks igati hea
meelelahutus; jah, tegemist on autoripoolse stiili ja jutustamise
jõudemonstratsiooniga – kuigi võiks nuriseda, kas romaani
ülesehitus peab nii kliiniliselt korrapärastatud olema, ehk oleks
võinud olla seal disharmoonilisem kohake, mingi häiriv võõrkeha
või seletamatu peatükk (muidugi, “kliinilise korrapära” vastu
räägib kuus erinevalt teostatud jutustust).
Kui muidu võiks pidada selle romaani
teemaks küsimust inimlikkusest või inimloomusest, siis... kui
natuke mõelda, ehk oleks selleks soovitud võõrkehaks nö teine
jutustus, mis jälgib kirjade vahendusel seikleva komponeerija
tegemisi. Mis siis see õieti on? Ongi näide ühe nurjatu eksiteest
(kui uskuda, et see noormees lõpetaski viimaks oma elu, püstol
suus)? Näide sellest, et kunst ei õigusta kõike? Või no taas,
mida on võimalik kogeda peale selle romaani lugemist, mis võiks
tunnetuses uusi perspektiive avada? Mida see lugude niidistik
õigupoolest pakub?
Ühesõnaga, vaimupimedus või õigemini
normaalne olek taarub ja marsib mu peas edasi. Kuna eelnevalt ei
lugenud, mida teised arvajad kirjutasid, siis on paslik jagada
viiteid mujale, kus vähe asjalikumalt kirjutatakse romaanist.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar