14 september, 2015

David Mitchell – Varikirjas (2011)

Puhtsüdamlikult öeldes on see romaan parem kui “Pilveatlas”, ja eks seda võinuks esimesena tõlkida, andes nii näiteks rohkem liha “Pilveatlase” Cavendishi ja Rey lugudele. Aga jah, selge see, et kõike ei jõua korraga tõlkida ja ikka on parem lugejaid võita tuntumate romaanidega.

Paratamatult tuleb siin postituses jätkata võrdlust “Pilveatlasega”. Mõlemad romaanid jutustavad eri lugude kaudu. Kui “Pilveatlas” on range (ja ehk liialt korrapärase) ülesehitusega, liikudes ühtlaste sammudega minevikust tulevikku ja tagasi, siis “Varikirjas” on esindatud pigem ühe ajastu karussell, siin esitatud lood on enamvähem kaasaegsed (noh, ehk “Öine rong” on ulmelisem; ja eks igas loos rohkem või vähem tagasivaateid minevikku) ja lugudel endil on üksteisega rohkem väikseid seoseid (eelkõige hüpnootiline “Hongkong”, mis kajab rohkem järgnevates lugudes – jajah, maailm on väike ja nähtamatute seostega). Või ehk tundub romaan parem seetõttu, et on harjumuspärase liikumisega algusest otsani?

Kui “Pilveatlase” puhul oli ehk autorile oluline tõetruu või fantastilise olustiku loomine, siis see romaan on ehk psühhedeelsema kallakuga, tegelased satuvad rohkem psüühilisse variilma (eriti “Hongkongi” lagunemine, see pani romaani minu jaoks õieti käima); see pole enam “Pilveatlase” kliiniline lõige, vaid vahel sarnaneb pigem bensiini lõkkesse viskamisega (muidugi, ega kõik lood pole dramaatikapommid). Ka selles romanis on autor omamoodi entsüklopedist-rahvaharija ning toidab lugejat mitmesuguste olustikuliste või ajalooliste sissevaadetega, näiteks “Püha Mägi” ja Hiina ajalugu, või miks mitte “Mongoolia” ja teatud laadis tutvustus selle kergeltununeva maa lähiajaloo keerdkäikudesse. Selge see, et ei saa rõhutamata jätta – tegemist on siiski ilukirjandusega ning tundub vaevalt usutav, et autor nüüd nii kõiketeadja saab olla (no näiteks ehk “Peterburi” osa tundus mingil moel klišeelik).

Jällegi, kui nüüd mõelda sellele, et millest see romaan õieti räägib, tekib mul kerge või raske tõrge. Lihtne oleks öelda, et hoiatusromaan inimkäitumisest, mil on hukatuslikud (ja paratamatud?) tagajärjed kogu ilmale (no see vaim kui deus ex machina...)? Aga see pole täpselt see. Eks nüüdisautorite puhul oled kiitusega ettevaatlik (pole hindamiseks vajalikku perspektiivi!), aga Mitchell oskab küll huvitavalt jutustada. Või kui ikkagi kitsi olla, ja osutada liigsele dramaatikale, selgele lugeja ümber sõrme keerutamisele (samas, milline autor seda ei tee?)? (?) Hea küll, ei pea olema nii rikutud või igava mõtlemisega, tegemist on toreda romaaniga ja kõik.

“Haud. Selg mägede ja nägu mere poole. Päike oli kõrgel ja kuulutas hukku. Ma võtsin lipsu kaelast ja riputasin ühe ogalise puu otsa. Pole lootustki lugeda hauas puhkaja nime. Hiina hieroglüüfe on tuhandeid ning need moodustavad maailma kõige hullemini logiseva kirjasüsteemi. Mina tunnen viit: alkohol, mägi, jõgi, armastus, väljapääs. Mõnikord ma mõtlen, et need hieroglüüfid ongi ainsad tõelised hiinlased: nad kestavad läbi sajandite, peites oma tähendusi sarnasuse taha, et võõramaalasi lollitada, ning ei lase ennast eriti miskit pidi väänata. Koguni Maol enesel ei õnnestunud oma emakeelt kaasaegsemaks muuta.” (“Hongkong”, lk 115)

“Ma suhestun Johniga, teksaslasega, Heinz Formaggioga ja ülejäänud tegelikkusega just nii nagu ma suhestun, sest ma olen see, kes ma olen. Miks olen ma see, kes ma olen? Tänu aatomite topeltspiraalile, mis keerdub ümber minu DNA. Mis käivitab DNA muudatused? Aatomist väiksemad osakesed, mis põrkuvad selle molekulidega. Need osakesed sajavad Maale praegusel hetkel ning kutsuvad esile mutatsioone, mille läbi lihtsaimatest ainuraksetest eluvormidest on saanud millimallikad ning lõpuks gorillad ja meie, esimees Mao, Jeesus, Nelson Mandela, Tema Õnnelembus, Hitler, sina ja mina.
Evolutsioon ja ajalugu on osakeste voogude vahemäng.” (“Cleari saar”, lk 421)


Kommentaare ei ole: