Kaks kalki jutustust Max Nikomedesest,
kes on selline mõneti raskestimääratletavat peremeest teeniv Bond.
Aga niisugune Bond, kes on ulmestalinliku režiimi teenistuses ning
kes peab reetureid jahtiva ametikoha varjus hoopiski tegelema riigi
kahe jõuametkonna vahelise võimuvõitlusega, mis omakorda tähendab,
et Nikodemes ise on vastaspoolele (aga kellele?) sihtmärgiks ja iga
sisepoliitiline keeristorm tähendab niisamuti pea kaotamist.
Ühesõnaga, kõik on asendatavad, kõik on võimalikud reeturid ja
revolutsiooni vaenlased. Tulevikustalinism oma repressioonidega
kuskil planeedil, mida endised usuäärmuslased püüavad
terraformida. Usu asemel on süsteem (vanad fanaatikud on asendunud
uutega), umbes nagu... 1930ndate Nõukogude Liit oma jõhkrate
projektidega, kus inimelul polnud võimulolijatele mingit tähendust.
Nojah, see on nüüd lihtsustatud kokkuvõte, tegelikult on süsteem,
mille heaks (aga kellele?) Nikodemes töötab, vähe keerulisem –
tegemist on ikkagi tulevikuga, kus inimkond kandunud eri planeetidele
ja inimkonnast arenenud muteerunud liigid (jajah, sigainimesed) jms.
Kahtlemata huvitav ja värskendav
tõlkevalik. Igati ulmeline maailm, kus tähtsam see, kuidas inimesed
on loonud ja toidavad repressiivset süsteemi, kuidas see toimib,
mismoodi igikestev revolutsioon õgib oma lapsi. Peategelane
Nikomedes pole ei positiivne ega negatiivne kangelane, ta on eelkõige
võimalusi kasutav ellujääja – kuid samas annab arutleda, kas tal
on veel alles mingeid ideaale. Või on ta mutrike, kel on... oluline
abikaasa. Nagu näha, midagi kindlat väita ei saa, kõik on
tõlgendamise küsimus. Hea nüüdisulme, varane kandidaat kuu raamatuks.
„„Oled sa kuulnud ütlust, et nende kohutav saatus, kes ajalugu ei uuri, on seda korrata?“Adareslane peatus. „Olen.“„Nende kurb saatus, kes ajalugu uurivad, on näha kordumise saabumist.““ („Poliitvang“, lk 131)
ulmekirjanduse baas
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar