24 juuni, 2016

Paavo Kangur – Tallinna romaan ehk Kilukarbisiluett (2016)

Romaan sellest, kuidas luuakse uus erakond, et nii valimiste abil meepoti kallale saada. Selleks tuleb igasuguste vahenditega pildil püsida (seks müüb) ja e-hääletamist häkkida. Tänu ärimeestele see õnnestub ning väikeparteil õnnestub koguni valitsusse pääseda, ning järgnevad uued skeemid, kuidas enda kaugast täita. Suures poliitikas ja äris on kõik müüdav ning pealegi saab keppi ka.

Seda raamatut võiks nimetada plakatlikuks satiiriks. Autor pole taga ajanud seda, et tekst mõjuks võimalikult elutruult, tekst on hoopis üle vindi keeratud, hüperboolne. Vaevalt, et Kangur kirjutatut väga tõsiselt võttis ja sellesse oma hingevaeva valas, pigem on rõhk lõbustaval ärapanemisel, eks tegelaste puhul võib leida mitmeid päevapoliitilisi komeete ja hiide. Küllap olen poliitikakauge ja seetõttu ei mõista Kanguri teksti finesse, aga mitmed peatükid jäävad sisuliselt õige arusaamatuks (näiteks need kaks välismaareisi, mida need õieti loole lisasid?). Et seks müüb, nii on ka raamatus ohtralt naiste võlude kirjeldamist ja kasutamist, meeste riistade puhul tundub maagiliseks mõõduks olevat 18 cm.

Lisaks tuntud poliitikutele, ärimeestele ja aferistidele on autor ennastki teksti kirjutanud – Aavo Kangi nimeline seltskonnaajakirjanik. Muidugi, eneseiroonia pole kunagi liiast, see Kang on samasugune aferist nagu raamatu teised tegelased, ning oma noosi ajab temagi taga.

Eks sellist plakatlikku satiiri on eesti kirjanduses mitmelgi ajastul viljeldud, millegipärast assotsieerus mulle eelkõige Pärnitsa „Kaotaja“ ja Kausi varasema aja sotsiaalkriitilised jutud. Niisuguste tekstide jaoks peab olema õige meeleolu, muidugi selline selge tehislikkus jääb lihtsalt väsitavas vormis ärapanemiseks.

Tagakaanel reklaamitakse romaani kui poliitilist hoiatusromaani, mis on ehk veidi ülespuhutud reklaam (hüperbool!), tekst on selleks liialt leegitsevalt jabur ja sihitu. Mitte et mul oleks illusioone päevapoliitika asjus.

Kommentaare ei ole: