Romaan ajarännust ja alternatiivsest
ajaloost. Et originaal ilmus 1957. aastal, siis on Heinlein
fantaseerinud lähituleviku ainetel (1970. ja 2000. aastast), mis on
tema tollases nägemuses (minu arusaamist mööda) ühtaegu tume ja
helge. Tume seepärast, et inimkond on üle elanud tuumasõja (mis on
ühtlasi maailma poliitilist olukorda muutnud). Kuid helge seepärast,
et... toimub tehniline revolutsioon (juba enne 1970. aastat), mis
toob kaasa robotite laialdase kasutuse – ja seda näiteks
kodumajapidamistes, kus neid saab kasutada koristustöödel jne. Noh,
Heinleini optimism on tõesti... optimistlik. Ajarännuteema seostub
ühelt poolt külmutamisega, millega peategelane satub 1970. aastast
2000. aastasse, mis niisamuti pole just sarnane selle maailmaga, mis
reaalselt oli 16 aastat tagasi – ühelt poolt on jätkunud robotite
ja heaolu võidukäik, teiselt poolt pole nii mõnedki 21. sajandiks
juurdunud endastmõistetavused juurdnud. Kuid Heinleini on raske
„süüdistada“, eks sellised futuroloogilised nägemused on oma
ajastu ootuste peegeldused (omamoodi tagupidi-Antsla on DuBois' 1972. aasta).
Omakorda võiks küsida, et miks
selline retroulme õieti eesti keelde tõlgiti. Heinlein on
ulmeklassika autor ja seetõttu müüb? Mingil põhjusel see romaan
kõnetab praegust ajastut? Eks siin on ka põnevust ja romantikat,
mis puhtalt meelelahutuslikul tasandil peaks lugejat puudutama. Tõlge
vajanuks veidi rangemat toimetamist, nii on mitmeid trükiapse sisse
jäänud, või pole leitud sobivaid vasteid anglitsismidele (nt
avalehel: „rent oli madal“?), või mis mõttes Echo Canyon on
hoopistükkis Kaja Kanjon?
Küllap on nurina põhjuseks see, et
pole senini enda jaoks avastanud, miks peaks Heinlein olema
märkimisväärne autor.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar