06 juuni, 2016

Robert A. Heinlein – Uks suvesse (2016)

Romaan ajarännust ja alternatiivsest ajaloost. Et originaal ilmus 1957. aastal, siis on Heinlein fantaseerinud lähituleviku ainetel (1970. ja 2000. aastast), mis on tema tollases nägemuses (minu arusaamist mööda) ühtaegu tume ja helge. Tume seepärast, et inimkond on üle elanud tuumasõja (mis on ühtlasi maailma poliitilist olukorda muutnud). Kuid helge seepärast, et... toimub tehniline revolutsioon (juba enne 1970. aastat), mis toob kaasa robotite laialdase kasutuse – ja seda näiteks kodumajapidamistes, kus neid saab kasutada koristustöödel jne. Noh, Heinleini optimism on tõesti... optimistlik. Ajarännuteema seostub ühelt poolt külmutamisega, millega peategelane satub 1970. aastast 2000. aastasse, mis niisamuti pole just sarnane selle maailmaga, mis reaalselt oli 16 aastat tagasi – ühelt poolt on jätkunud robotite ja heaolu võidukäik, teiselt poolt pole nii mõnedki 21. sajandiks juurdunud endastmõistetavused juurdnud. Kuid Heinleini on raske „süüdistada“, eks sellised futuroloogilised nägemused on oma ajastu ootuste peegeldused (omamoodi tagupidi-Antsla on DuBois' 1972. aasta).

Omakorda võiks küsida, et miks selline retroulme õieti eesti keelde tõlgiti. Heinlein on ulmeklassika autor ja seetõttu müüb? Mingil põhjusel see romaan kõnetab praegust ajastut? Eks siin on ka põnevust ja romantikat, mis puhtalt meelelahutuslikul tasandil peaks lugejat puudutama. Tõlge vajanuks veidi rangemat toimetamist, nii on mitmeid trükiapse sisse jäänud, või pole leitud sobivaid vasteid anglitsismidele (nt avalehel: „rent oli madal“?), või mis mõttes Echo Canyon on hoopistükkis Kaja Kanjon?

Küllap on nurina põhjuseks see, et pole senini enda jaoks avastanud, miks peaks Heinlein olema märkimisväärne autor.

lugemispäevik

Kommentaare ei ole: