Pratchetti viimane romaan on empaatiast
(vt Tiffany ja endise haldjakuninganna vestlust), lugu mõistlikust
ühiskonnast – jah, inimesed on paratamatult vigadega või koguni
pahatahtlikud, aga üksteisest hoolimine kaalub kõik hädad üle.
Ole eriline, ole vigadega, aga ära ole põhjani sitapea ning
vajadusel ole teistele toeks. Et siis jah... inimene saab normaalselt
eksisteerida inimestega (ja teiste olenditega) kooskõlas, teisi
arvestamata oled... noh, „loom“ pole selle raamatu kontekstis
just kõige õigem sõna. Mõnes mõttes kirjeldab Pratchett
utoopilist ühiskonda (muidugi, milline ilukirjanduslik teos on
realistlik, kuidas on võimalik reaalsust kirja panna?).
Aga jah, lugu siis sellest, kuidas
peale Weatherwaxi lahkumist saab Tiffanyst kõige tähtsam nõid ja
kuidas noor naine peab vastu astuma haldjate järjekordsele
rünnakule. Kuid ta ei ole üksi, on ports elus ja eluta liitlasi
ning mitmed ületamatud vastuolud... leiavad lahenduse. Nagu öeldud,
inimene pole üksik saar jne.
Ettevaatlikult võiks järeldada, et
Tiffany-raamatud on vähe paremad kui Pratchetti viimase aastakümne
Ankh Morporki raamatud – tekst ei jookse liialt laiali eri
tegevusliinide vahel, pole võistlust kildude rebimises jne. Tegemist
on tavamõistes... romaanidega. Mõneti üllataval kombel võitis
just see romaan Locuse auhinna YA kategoorias.
lugemispäevik
lugemispäevik
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar