Peale huvitavat kõrvalepõiget muistse vabadusvõitluse aegadesse on Lembit tagasi pöördunud tuttavasse keskkonnda ehk lähimineviku Eesti oludesse. Seekord Virumaa aastal 2003 ning sealse politsei tegemised.
Peale taasiseseisvumise esimese kümne aasta segadusi on rahunenud ka Virumaa kriminaalide verine võimuvõitlus, ning mõrvagrupil pole enam niivõrd palju erialast tööd. Et politseisüsteemis toimuvad koguaeg reorganiseerimised (näiteks), nii avastavad käesoleva romaani peategelased uurija Suur ja inspektor Sinivee, et mõrvade asemel peaksid nad pühenduma maksupettustele. Neile määratakse Sinitski juhtum - millalgi üheksakümnendatel pettis see ärimees Eesti Vabariiki kaheksa miljoni krooni omastamisega, mis rikastas meest võltstehingute sooritamisel - kaitsepolitsei ja maksuamet sooviksid seda riigile tagasi saada.
Suur ja Sinivee peavad nüüd seilama üsna tundmatutes vetes, see on ikkagi midagi muud kui mõne mõrvarliku kurjategija jälgi ajada - nüüd tuleb tuhnida paberikuhjades ja arvestada vabariigi säravaimate advokaatide vastukäikudega. Pealegi, nagu selgub, ei pruugi olla ka neljas võim kõige puhtama südametunnistusega olla. Kõik see frustreerib uurijaid - kõikjal on karid ja võimukoridorides valitseb üksteisele kaigaste kodaratesse loopimine; ning selle jama talumise eest makstakse sandikopikaid. Mis omakorda viib selleni, et äkki… äkki peaks ka mõnel juhul… natuke enda eluolu Sinitski abil kergemaks muutma.
Vahel tundub, et autoril on romaan korralikult läbi kirjutamata, nii tekitab aegajalt segadust, et millal räägib Suur ja millal Sinivee (samas selgub, et iga romaani puhul olen seda mõtet venitanud; ja käesoleval juhul on juba tegemist teise sel aastal avaldatud raamatuga, seega arusaadavalt on autoril käed-jalad tööd täis). Romaani võib pidada üsna traagiliseks, ega peategelased suuremat õnne kogeda saa. Kogenud uurijad on justkui äraaetud hobused, kelle saatuseks on teadagi…
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar