Ühest aasta parimate antoloogiast järjest nelja head lugu
kogeda, see on vist ületamatu rekord. Kui esmatutvus hwarhathi
ühiskonnaga oli nende... veider arusaam inimsoo krimikirjandusest, siis seekord
saab pildikese hwarhathi mütoloogiast.
Jumalanna lõi maailma ja maitses oma loomingut, seejärel
sittus välja massi, mis vormus iseenesest olendiks, kes nimetas iseennast
Surmaks. See lugu on naisest... kes pettis Surma viis korda. Tegemist on
äraspidise muinaslooga (muidugi, hwarhathi mõistes see pole nii), siis
tulemuseks on... segapudru. Surm saab endale parema elujärje ning hoolimata
petmisest hukkub naine ikkagi. Veel hullem – Surm koguni halastab selle pettuse
(naise valikud polnud just südamesoojusest kantud) – aga naine suurt ei õpi.
Tekst lõppeb inimkeelde tõlkija kommentaaridega, mis omakorda juhivad
tähelepanu esitatud muinasloo (või muistendi) ebatäpsustele või koguni moraali
puudumisele.
Klišeelikult öeldes – vaimukas tekst võõrast
tulnukakultuurist. Muudkui tahaks paralleele tõmmata või siis ebakohtadele
osutada... aga tegemist on ikkagi võõra kultuuriga! Õpetusiva asemel... õige
lahenduse puudumine, puudulik või poolik või mittemidagiütlev moraal (võõras
kultuur!). Lugeja petmine on alati tore.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar