Gaiman taasjutustab Okasroosikese muinasjutu, aga veidi
„valesti“. Printsi asemel tõttab Okasroosikest päästma naaberriigi kuningannaks
tõusnud Lumivalgeke. Okasroosike ja nõid, no eks nende suhe on ka veidi
valesti, kuid seda ei saa siin täpsustada. Miks Lumivalgeke päästma tõttab?
Sest Okasroosikese valdustest on see unitõbi nüüd valgumas üle piiride, ning
Lumivalgukesel on tänu oma aastasele nõidusunele saanud väikestviisi immuunsuse
sellele inimesi halvavale tõvele. Lisaks on probleem selles, et Lumivalgeke ei
taha abielluda oma printsiga, ning pulma edasilükkamiseks on ta valmis pigem
sellele ohtlikule päästmisele tõttama – seda siis kolme truu päkapikuga, kes
teda aitavad.
Selles loos võib olla elemente teistestki muinasjuttudest,
kuid pole kahjuks käepärast mõnd raamatut, millega Okasroosikese muinasjuttu
meelde tuletada. Üpris mõnus ja lennukas ja... töötlus muinasjuttudest, kergelt
ka õuduse kanti. Päkapikud on üsna zenid.
„The dwarf in the middle said nothing. He was holding his stone tightly, not dropping it or losing it, and was concentrating on nothing else but this. The stone was ruby, rough-hewn from the rock and the size of a hen's egg. It would be worth a kingdom when cut and set, and would be easily exchanged for the finest silks of Dorimar.It had not occurred to the dwarfs to give the young queen anything they had dug themselves from beneath the earth. That would have been too easy, too routine. It's the distance that makes a gift magical, so the dwarfs believed.“ (lk 98)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar