Traadi juubeli puhul võinuks see jutustus Loomingu Raamatukogus eraldi ilmuda, mahuliselt täitnuks ühe numbri ära küll, ja rohkem tähelepanu kui ühe ajakirja puhul. Aga noh, käesolevas ajakirjas on vanameistrile pühendatud nii mõnigi artikkel.
See jutt räägib Eesti Vabariigi eluloo juuniküüditamiseni, läbi ärksa talumehe Arturi silme (niisiis tegu mikroajalooga?). Artur oli tegev isetegevusringides ja muidu vallaelus aktiivne, vaid naisevõtuga läks tal väheke aega - eks see Ellen oli üks salapärane kuju, Traat ei kirjuta teda lähemalt lahti, naisest jääbki selline… vastuoluline mulje. Tegevustik leiab aset Otepää kandis, kui palju sellest on ajalooliste oludega seotud, ei oska kuidagi arvata. (Ja takkajärgi selgus, mis see Hoffmanni tilgad õieti on.)
Tekst on jaotatud kuueks osaks, iga osa on läbi kirjutatud erineva asesõnaga - alustatud minast ja lõpetades nendega. Võibolla sümboliseerib see võõrandumist, või mina kaotamist (peale sündi mugandud üha rohkem ühiskonnaga ja kaotad ainuomase), iga osa läheb meeleolult aina tumedamaks, lõppedes siis Eesti iseseisvumise kaotamise ja oma rahvustunde allasurumisega. Ei tea, võibolla, võibolla mitte - eks piinlik on see, et ma pole tuttav Traadi viimaste kümnendite proosaga, vaid paari varasemat jutustust lugenud ja seega ei oska lugu konteksti asetada. Seda viga tuleb parandada. Milleks lugeda Martini või Eriksoni või Bujoldi või Hobbi mammutsarju, kui ometigi on olemas Palanumäe romaanitsükkel?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar