Ulmeks on seda raamatut ehk keeruline nimetada, küll võiks seda pidada paranormaalseks romantikaks - armuvad maalasest neiu ja inimestega maiustav tulnukas (tulnuka vaatepunktist oleks see omamoodi zoofiilia - umbes nagu inimesele seaga suhte loomine; tõsi küll, selle “seaga” saab suhelda) ja välja kukub sellest üsna seebiooperlk segu reetmistest ja vääritimõistmistest ja petmistest - ning muidugi vägev armastus, mis peab taluma kõiksugu lööke. Või saaks seda pidada ka mõneti naiivseks YA romaaniks.
Lugu siis selline, et 21. sajandil tulid tulnukad ja võtsid Maa valitsemise üle. Nad ravisid inimesed AIDSist vabaks, mille tulemusena puhkes orgia ja selle tagajärjel sündinud soovimatud lapsed anti tulnukatele kasvatada, kes need siis mõne aasta pärast ära sõid. Peale laste jahtisid tulnukad ka vanureid ja haigeid, mis tekitas osal inimkonnast üsna vastakaid tundeid ja nii organiseerusid osad neist omakorda tulnukavastaseks võitluseks. Ühe sellise võitlusgrupi liidriks on Barbara, kes on väga väga õnnetu saatusega eesti neiu.
Barbara õnnetu saatus jätkub - ta satub tulnukate Baltimaade jahindusministri Timareusi küüsi. Tulnukas aga… armub neidu. Ja naine ei jää tulnuka võludele külmaks (see saba ja nina puudumine!). Kuid ühtlasi on Barbaral hingepiinad, et ta niimoodi reedab maalased, mis tekitab siis hulga segadusi Timareusi ja kurja raamatukoguhoidjast sõbraga. Ka rasestumine ei tee neidu just õnnelikumaks. Kuid ma ei saa paljastada kogu seda tohuvabohu, mida nende suhe peab kogema. Romaani lõpp on päris moodne, on ja ei ole happy end, igal juhul lööb autor lugeja nina pihta nipsu, ja see on käesoleva raamatu puhul väga suureks plussiks.
Kui algul oli juttu zoofiiliast, siis tegelikult leiavad peategelased hoopis uue teooria inimkonna põlvnemisest (midagi sellist oli ka Tarlapi romaanis), mistõttu need kahe erineva liigi esindajad on võimelised järglasi produtseerima. Et raamat on üsna seebiooperliku tegevustikuga, oleks see ehk võinud keeleliselt värvikam olla, kuid cartlandliku tuimuseni on veel pikk maa; noor autor saab kindlasti palju harjutada nii paranormaalse romantika kui ka muudes žanrides. Natuke võiks nuriseda, et teadusliku fantastika osa jääb ehk nõrgaks (mistõttu võiks campi dosimeeter tõusta päris kõrgete pügalateni), aga nagu öeldud, paranormaalne romantika on vähe teistsuguste nõudmistega, peamine, et särisevat draamat jaguks veidrate olendite vahele.
“Me istusime ja ta silitas mu põlvi oma sabaga. Tema saba oli väga paindlik ja õrn. Mind hämmastas see, kui hästi ta seda juhtida suutis ja kui palju ta mind sellega silitada võis. Algul tundus see mulle natuke imelik. Aga aja jooksul hakkas see mulle meeldima. Talle jälle meeldis, kui ma tema saba sügasin, selle peale hakkas ta sageli lausa nurruma, peaaegu nagu kass. Ta oli minu vastu uskumatult hell, kuid ei viidanud kunagi sellele, et ta sooviks midagi enamat. Pigem olin mina see, kes hakkas mõtlema sellele, milline võiks ta välja näha ilma riieteta ja mis tunne oleks temaga magada. Kuid samas kartsin ma seda natuke. Ja kuna tema sel teemal juttu ei teinud, hoidusin ka mina sellest rääkimast. Olin küll põnevil, kuid samas ka hirmul ning hirm oli suurem kui uudishimu.” (lk 41)
“Ma avasin silmad. Timareus magas minu kõrval. Ta lamas voodis kõhuli. Ta oli teki kõrvale lükanud ja nii võisin ma näha tema paljast selga, tema prinki tagumikku ja keerdutõmbunud saba selle peal. Ta nägi välja nii rahulik ja usaldav. Aga see kõik pidi olema vaid kurikaval trikk. Mul olid veel liiga selgelt silme ees unes nähtud pildid. Ma võisin ju olla Timareusist lapsikult sisse võetud, kuid ma ei saanud selle naljaka ja ebaloomuliku tunde pärast ohverdada oma sõpru, neid, kes mind usaldasid ja kellega mul oli üks missioon.” (lk 53)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar