Õudusloo laadis tekst ilmaelust tüdinud prantslasest
rändurist või rajaleidjast, kes 18. sajandi Ameerikas otsib teed Vaikse ookeanini.
Aga oma üksildasel ja rängal maadeuurimisel satub ta nägema hoopis midagi
kummalist... ja vähe õudset.
Nimelt ühel ööl Missouri jõe kaldal magades juhtub ta pealt
nägema üht hirmuäratavat vaatepilti, kus hiiglaslikku haigrukostüümi peitunud
inimene jõekaldal jahti pidas. Kui seal oli ikka inimene! Mõned kuud hiljem
jõuab rändur metsa peitunud... hiiglasliku söödaplatsini, kus on kuhjade kaupa
erinevate loomade luid ja jäänuseid, koguni ühe inimlapse käeluu. Söödaplatsi
äärsetel puudel on hiiglaslikud, justkui linnupesade moodi ehitised. Pidades
seda algselt inimeste tehtuks, avastab ta aga ühe pesa alt linnupoja mädaneva
korjuse, mis on mõõtmetelt ebanormaalselt suur.
Mõned kuud hiljem satub ta kokku haigruteks maskeerunud
indiaanlastega, kes hakkavad teda märkide keele abil pinnima. Tegemist on
samade meestega, kelle jahitegevust ta Missouri ääres nägi. Rändur räägib
viimaks sellest söödaplatsist ja pesadest, ning mõne aja pärast võetakse ta
väevõimul kaasa ning minnakse suure haigruteks maskeerunud jahiseltskonnaga
seda kolooniat uurima. Indiaanlased ronivad pesadesse ja jäävad ootele, ning
peagi on näha hiiglaslikke kogusid selle koloonia poole lendamas...
Indiaanlased võtavad vibud ja proovivad pesadeni jõudnud hiiglaslikke linde
maha lasta, aga... oh häda.
Siuke põnevuslugu sellest, kuidas püütakse maha nottida
järjekordset nö loomaliiki, kes/mis ohustab inimeste heaolu (näiteks neid
tappes ja süües). Peategelasest jutustaja on parajalt traagiline kuju, äsja
pärismaalasest naise kaotanud ja inimkonnas igati pettunud (aga siiski valmis
leidma teed Vaikse ookeanini). Päris põnev ja mõneti tülgastav tekst, huvitav,
kas indiaani mõnes mütoloogias on olulisel kohal hiiglaslikud ja lihahimulised
haigrud (ilmalinnud?)? Jään muidugi vastuse võlgu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar