Tuleb välja, et Rajaniemi võib
soovi korral kirjutada ka puhast fantasyt. Kui merineitsi puhul võis mõelda, et
ehk seal leidub mõningaid sci-fi elemente, siis käesolev jutt läheb puhtalt
fantasy valda.
Keskealine ärimees sõidab
sünnikodusse, et end maha tappa, õigemini surnuks juua. Talle on meenunud
talumehest isa (muidugi, tegu on soomlastega, seega toimus jutuajamine kunagi
saunalaval), et kui tal on soov end ära tappa, tehku seda kodutalu põldudel,
seal, kus nende suguvõsa on odrakasvatamiseks aastaid verd ja higi valanud.
Ühesõnaga, soomlastel leidub …
tõsiseid aateid.
Õhtul satub ta kokku
lapsepõlvesõbraga, kellega hakatakse koos alkoholivaru saunas hävitama, seal
kuuleb ta mõndagi kummalist oma isa kohta. Sõber lubab hommikul vaatama tulla,
et kas enesetapja laip tuleks külmunud põllule maha matta (nagu ta tegi ärimehe
isa puhul) või ei. Kuid … kui peategelane läheb kärbikpüssiga põllule end maha
laskma, kohtab ta seal midagi õite kummalist ja ürgset.
Varsti hakkab tunduma, et
Rajaniemi ei suudagi enam üllatada. Kas kirjutab mõnusat fantasytoodet soome
mütoloogiast tänapäeva võtmes (see on kui omamoodi vaste eelmisel kümnendil
populaarsust kogunud soome psühhedeeliale – Avarus! Kemialliset Ystävät!
Anaksimandros! Lau Nau!) või miskit õudkurnavat transmetakõvaulmet. Et mul
puudub suurem teadmine mütoloogiatest, ei oska kahjuks öelda, kui klišeelik või
kiiksuga see mütoloogiakasutus õieti on.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar