(tuletab meelde üht lemmikkohta ühest Serge Moscovici artiklist „ suspicions that one may be adrift in an absurd world“, jah ... sellised kahtlused on kindlasti inimesi vaevanud juba mõnda aega)
Asjad oma juhtumist muidugi selliste eksistentsiaalsete murede pärast edasi ei lükka ega ära ei jäta. Inimene peab siis ikka ise vaatama, et kuidas toime saab või ei saa. Mainimata ei ole jäetud ka inimtaju narratiivsus – inimelu pooleli jäänud, ilma õige, rahuldust pakkuva lõputa on midagi, millega on raske leppida, tahaks oodata ja loota, tarduda, kuni õige lõpp kohale tuleb. Ent sama raske on ka leppida sellega kui lõpp end lõpuks kellegi teise suu läbi meelevaldselt just sellisena õige ja paratamatuna kirjutama hakkab, et „ta elas nii ja nii, küllap temasuguse lõpp pidigi olema selline ja selline“...
Kuidas siis leida kesktee ükskõikselt ja mõtteta pillutava kaose ning tagantjärele meelevaldselt lugudeks painutatuse vahel? Kas tõde on kusagil? Või peab lihtsalt leppima ja lootmagi unustamisele, sellele, kuidas ’aeg haavu parandab’? Kuid kas kõik haavad annavad ilma võitluseta ajale alla või on vaja siiski midagi veel?
***
„Võib juhtuda, et saabub maailmalõpp; võib juhtuda, et Paradiis on pauhti kohal. Võib juhtuda, et keegi sureb nii märkamatult, et sellest ei jõua isegi aru saada. Võib juhtuda, et selline isik püüab kummitusena tagasi tulla ja jätkab oma poolelijäänud lugudega. Kuigi tegelikult tuleks lihtsalt ära minna. tuleks jääda tee äärde ja lasta autol ära sõita. Tuleks muutuda mustvalgeks. Tuleks muutuda väiksemaks ja muuta oma ajavormi.“
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar