Kui ma olen omaette vaikselt
imestanud, et Rajaniemi kasutab päris tihti Soome ainest (samas vist igas
postituses kirjutanud sellest uuesti ja uuesti, eksole), siis see lugu ongi
Soome mütoloogia interpreteering lähituleviku võtmes.
Suvemajas hinge tõmbav ärimees
satub nimelt miski iidse merineitsi võrku (no see püüab kala tema rannas!).
Naine on küll kena välimusega ja superrahuldaja, aga et elupäevade lõpuni ta
teenriks olla … suurt vaimustust just ei ärata. Eriti kuna ta on näinud,
milline saatus teda ootaks: kui ta on kokku puutunud eelmise abikaasaga, kelle
ta aga enesekaitseks peab ära tapma.
Kuid eks soome jumaladki on oma
keeruliste võimusuhetega ja nii on ärimees kogemata aidanud üht neist ning see
sepistab plaani, kuidas selle merineitsi võrgust pääseda. Mis viib aga …
teistsuguste soovideni.
Et siis, ohoh. Rajaniemi suudab
positiivselt üllatada (armunud Pariis!). Kuigi see mütoloogia on nagu on (no
kui autentne see soomlastelgi on), moodustub samas päris huvitav etnohorrori
värk, koguni merelehmad ronivad lahest välja. Omal moel on tekst niisamuti
kommentaar või allegooria
netiturvalisuse ainetel, kui nüüd merineitsi ühest bravuurikast vihjest ja mehe
odüsseiast õigesti aru sain.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar