Palju parem raamat, kui alguses arvasin.
Hakkasin lugema ja paljude lehekülgede vältel avasid kolm iraanlannast õde väikeses Iiri linnas kohvikut. Selged (ja naiivsed) maagilise realisimi märgid (noorim õde on sünnist saati lõhnanud kaneeli ja roosivee järgi ja siis ta kohtub Imelise Noormehega ning ta pihus küpseb sibul ära armumiskuumusest), igal pool ilmneb toitude imevägi ja samas keegi ei ole: "Issand, VEEL toitu!", kui vana väärikas majaperenaine Osso buccot toob kohviku avamispäevaks, kui niigi kõik kohad roogi täis.
Nii muinasjuttnaiivne, nii roosivee ja kaneelihõngune, üle parfümeeritud magusmagusmagus ... ja siis, täiesti sujuva ja pehme üleminekuna, loeme õdede kogemustest, miks nad üldse Iraanist pagesid, ja see ei ole mingi magus sametine "tüdrukud olid nii targad ja head" lugu. See ei ole ka lihtne lineaarselt esitatud lugu, vaid infot tilgutatakse ülejäänu vahele ja on põnev.
Samuti selgub, et tegelikult ei olegi osad tegelased tolles Iiri väikelinnas Üleni Head ja teised Üleni Pahad, on olemas allhoovused ning vaikne mõistmine, et päris nii lihtne ja selge ikka kõik ei ole kui muinasjutumaailmas.
Kuna ma ei teadnud, millal Iraanis revolutsioon toimus (ja minu väga võhikliku Euroopa mõistuse teada on seal neid kord kümendis umbes), ma ei saanud tükk aega aru, millal raamatu tegevus aset leiab. Diskomuusika ja "Saturday night fever" tundusid kuidagi iidsena, rahvuslikud restoranid on ju normaalsus, oot, Layla kannab kitsast teksaseelikut? Kitsast teksaseelikut???
Poole raamatu peal sain viimaks selgust. On aasta 1986.
See annab loetavale väikese magusa retromaigu. Ja kõik toimuv tundub korraga normaalsem. Sest no kaheksakümnendad. Ei mingeid nutitelefone, isegi mitte internetti. Suhtumine infosse hoopis teine ja inimesed lähevadki reaalelus asju uurima, mitte ei guugelda. Nii OLIGI, mitte et autor on piiratud ja ei viitsi targalt kirjutada.
Lahe.
Tasapisi läheb ka oleviku-lugu põnevamaks ning kuigi ka "kas kliendid tulevad?"-mure raamatu alguses oli tuntav (lappasin edasi, et vastus teada saada), raamatu lõpu pinge on päris ... pingeline. Mitu rauda korraga tules. Ja siis ...
Jah, tegelikult on ikkagi tegu lihtsa kergelt loetava raamatuga, pahad on suht pahad ja head suht head ja lisaks on neil mitteheadel enamasti palju rasva siin või seal. Aga on ka ühe iraanlannast õe: "No ei, mulle meeldib üksi, ei mingeid mehi enam" ja me usume seda, on karmi ülbe õllekuninga sees põksuv unistus tantsida, tantsida, tantsida, on vägistamiskatse, aga on ka vabandused ning "pahade poiste": "Me oleme ikka parajad kaabakad," ja otsus asja parandada.
Nad kirjutavad isegi luuletuse.
Keegi ei ole päris põhjani kuri.
Nii et tegelikult täitsa loetav "kerget ja mõnusat tahaks" raamat.
2 kommentaari:
Ülikooliloengust mäletan, et Iraanis toimus kõigepealt Valge revolutsioon ja seejärel Must revolutsioon. Valge revolutsioon oli ilmalik pööre, mille järel valitses Lääne elustiili nautinud šahh. Musta revolutsiooni teine nimi on Islamirevolutsioon, see toimus 1970. aastatel.
Ma vaatan, et kaane järgi otsustades on raamatus toiduretsepte. See tuletab meelde Hando Runneli luulekogu "Üle Alpide", kus üks tsükkel oli "Kulinaarseid kujutelmi". Selles oli luulevormis toiduretsept kindlasti vähemalt luuletuses "Õllesupi tegemise õpetus", mis kirjutati pärast seda, kui külalised korduvalt küsisid neile pakutud õllesupi retsepti.
Olid retseptid ka, aga ma ei julge neid teha - isegi need, mis sisaldavad ainult meile kättesaadavaid aineid ja mitte mingeid eksootilisi värke, on nii kummaliste valmistussoovitustega, et ma ei saa aru - kuidas on võimalik keeta basmati riisi 30 minutit, kuni riis on peaaegu pehme?! Ma lasen keema, siis kaane all haududa veel 5-6 min ja igatahes söödav! Kuidas ma peaks suutma seda keeta 30 min, ilma et ta pehmeks läheks???
Šahhi mainiti mitmes kohas, tema vastu toimus revolutsioon =) Nii et ilmselt oli raamatu "revolutsioon" "must".
Postita kommentaar