Vadi tekst on sellest igivanast probleemist, et kas maailmaparandamine võõras ühiskonnas võib ka tegelikult mõttekas olla. Sedapuhku reisib elus koha kaotanud mees Kreeka väikesaarele, kus siis olude sunnil (ja rahapuuduses) hakkab ta remontima autokeresid odava hinnaga - sest noh, esiisadel oli teadagi see nõukogude elulaad ja midagi sellest peaks olema geenidega vms edasi antud ka tänapäeva meestele. Ja tõepoolest, mees teeb rõõmu kohalikele elanikele (kes muidu suurt ei saanud lasta oma sõidukeid kõpitseda) ja sellest ka endale hingerahu.
Kuid hingerahu on röövitud kohalikelt autoparandajatelt, kes senini said ilma niisuguse dumpinguta oma töid pakkuda (neile, kel muidugi selleks üldse raha jagus - näiteks tänu kergeusklikele turistidele).
Pole just Vadi löövamate testide hulka kuuluv lugu, aga siiski loetav koos mitmete vaimukate hetkedega (autokindlustuse leping, Kylie mure jne).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar