Emil on tagasihoidlik noormees, kes on paar aastat töötanud kontoris ja nüüd võitis firmasisesel loosimisel esmakordselt õhtusöögi, mis firma kulul kinni makstakse. Eelmise nädala võitja valib söögikoha; see restoran ei ütle Emilile midagi, isegi netis olev info on vananenud. Sekretär pakub end kaaslaseks, aga Emil ei suuda otsustada. Niisiis läheb ta õhtul üksi.
Kohale jõudes palutakse tal lasta silmad kinni siduda ning vastu võtta seda, mida pakutakse - aga mida, ei teadnud ka vastuvõtja. Emil laseb end lauda juhatada. Ja edasi kohtub ta endaga.
Ehk eksin, aga minu meelest pole Matt Barker oma 20 aastat midagi avaldanud [tõepoolest, nagu hiljem ajakirja edasi vaadates selgus, siis autoritutvustuste järgi on Vikerkaares eelmisel aastal Barkerit kahel korral avaldatud]. Kuid nagu näha, on autori sulejooks senini ebamugavalt kõhedusttekitav ning inimloomuse varjatumad küljed imbuvad kenasti lugeja ajju. Emil on muidugi selline hall hiireke, kelle olemasolu meis endis kõik pelgame (“ma ei taha olla nii hall ja tähelepandamatu!”) ning sellest paotub siis Ego ja Super-Ego ja Id ja mis kõik veel.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar