Ann Leckie - Lake of Souls (2024)

 

Leckie lühiproosakogu on kaanetutvustuse järgi kogu ta lühiproosa, ent kui vaadata bibliograafiasse, siis on seal mõndagi veel (kasvõi koostöös Rachel Swirskyga). Aga jah, Leckie pole just grafomaan (lisaks siis 6 romaani) ja mis avaldamiseks võetakse, eks see seda ka väärt ole.

Muidugi, kõik siinsed tekstid pole minu jaoks puhas kuld; nii on minu jaoks paeluvaim jumal Au maailma fantaasiatekstid, ja vast nõrgimaks Radchi maailma laiendavad lühilood. Nö vabaloomes on küll meeldivalt mitmekesised tekstid.

Kogumiku juttude hinded varieeruvad vahemikus 3-7, keskmine hinne 5,1, mis on igati korralik.

• Lake of Souls • 6/10

• Footprints • 5/10

• Hesperia and Glory • 5/10

• The Endangered Camp • 6/10

• Another Word for World • 6/10

• The Justified • 3/10

• Bury the Dead • 5/10

• The Sad History of the Tearless Onion • 4/10

• Night's Slow Poison • 5/10

• She Commands Me and I Obey • 4/10

• The Creation and Destruction of the World • 4/10

• The God of Au • 6/10

• The Nalendar • 6/10

• The Snake's Wife • 7/10

• Marsh Gods • 6/10

• The Unknown God • 5/10

• Saving Bacon • 5/10

• Beloved of the Sun • 4/10

T. Kingfisher - Wooden Feathers (Jackalope Wives and Other Stories, 2017)

 

Käsitöölisest naine voolib puust kujukesi, ta pole selles just edukas ja seetõttu müüb teistest turutegijatest odavamalt - niipalju teenib ikka, et saab poekese üüri makstud, aga tänu ettekandjatööle saab õieti elu sees hoitud.

Iga nädal käib ta poekeses üks vaikiv vanamees, kes ostab kõige odavama looma- või linnukujukese - naist hakkab huvitama, kellega tal õieti tegemist on. Selgub, et tegu on endise kuulsa puuvoolijaga, kes nüüd aastaid pole tööd teinud. Aga miks ta ostab selliseid nigelaid töid kokku? Kas tõesti … on naises peidus midagi enamat? Mõne aja pärast selgub: ei, ta tööd on lihtsalt kõige odavamad.

Viimaks saavad naine ja vanamees niivõrd jutule, et vanamees laseb tal end koju sõidutada. Seal näitab ta naisele puukujukest, mis võtab naise valmistatud linnukujukese - see ärkab justkui ellu, puupoiss väänab selle kaela kahekorra ning pistab seejärel “toorelt” nahka. Vaid saepuru jääb järgi. Nagu vanamees ütleb, siis nädalaks sellest piisab. Aga see pole veel kõik.

Omamoodi õuduse võtmes uusversioon Pinocchio loost või siis mõnest teisest variandist, kus lastetule abielupaarile saab osaks tehislik lapsuke, kes justkui toob õnne. Käesolev puulaps … mitte just eriti.

Robert Shearman - Coming in to Land (Everyone's Just So So Special, 2012)

 

Lühike lugu lennukiga Pariisi saabumisest. Aga nagu lennusaatja enne maandumist juhendab, siis Pariisi tulekusse tuleb uskuda, tuleb endas välja lasta see väike prantslaslikkus, muidu võid sattuda jumal teab kuhu. Kuid lennusaatja kinnitab, et nende lennukompanii on maailma üks edukamaid ning tervelt 83% reisijatest jõuab valitud sihtkohta.

Ja naine jutustab oma loo, tänu millele ta Pariisi saabub, lugu prantsuse mehest, kellega veetis kuuma öö, aga seejärel kadus, ta vist koguni naeris naise üle, kui takkajärgi meenutada seda õhtut, aga miks küll, Jacques? Ja rohkem pole ta seda meest leidnud.

Et siis kogumiku kontekstis selline atmosfäärilooja, irdumine reaalsust, uue kvaasireaalsuse loomine.

T. Kingfisher - Jackalope Wives (Jackalope Wives and Other Stories, 2017)

 

Charles de Linti maiguline lugu - on meie maailm ja siis selle taga aimub ürgset, algset maailma. See ürgne pole küll enam domineeriv, aga seda ei saa ka täiesti ignoreerida.

Niisiis kuskil Arizona kõrbes ilmuvad aegajalt välja veidrad loomolendid, midagi jäneste ja kitsede vahepealset (müütiline olend jackalope!), kes võtavad oma nahad seljast ning selle alt paljastuvad naiselikud inimtaolised olendid, kes hakkavad ennastunustavalt muusika saatel tantsu vihtuma. Kohalikud teavad, et neid ei tasu häirida ning sel ajal on parem kohalikel noormeestel millegi muuga tähelepanu eemal hoida - et nad ei püüaks nende olendite seljast heidetud nahk varastada ja sellega neid naiselikke olendeid oma võimusse saada.

Aga üks veider, väheke maagiat sisaldava verega noormees ilmub ühel ööl oma teadjanaisest vanaema ukse taha, kaasas poolkõrbenud nahaga … olend. Tõepoolest, see pole õieti ei loom ega inimene, põlenud naha tõttu on ta moondumine pooleli jäänud ja tulemuseks on midagi eriliselt näotut. Teadjanaine on vihane - sa ei tohi röövida neid naisolendeid, ja kui siiski teed seda, ei tohi seda teha poolikult. Noormees põgeneb vanaema juurest, olend jääbki peituma vana naise aeda.

Kuni viimaks vanaema mõtleb välja, milline algolevus võiks selle värdolendi eksistentsi ühel või teisel viisil muuta. Ta võtab kaasa ohverdusi ja selle olendi ning rändab kõrbesse, sinna, kuhu jumalused ilmuvad.

See tekst on Kingfisheri tuntumaid lühitekste (võitis Nebula auhinna 2015) ja noh, ausalt öeldes ootasin midagi vaimukamat. De Lint on treinud selliseid tekste paar aastakümmet - muidugi, ma pole ameeriklane ega oska arvata, millised nüansid nüüd siin õieti on olulised. Eks see naha kaotanud olendite naitmine on tuntud folklooris nii siin- kui sealpool lompi. Aga noh, plusspoolele muidugi teksti sügav üldinimlikkus ja eks need vanaema valikud on mõtlemapanevad.