Midagi nii intensiivset ei ole ma ammu lugenud. Seda on nii palju, tekst on kui risoom, kus pole algust ega lõppu (autor vaidleb kindlasti vastu), kõik on kui ühtne võrk, otsese keskmeta. Ja see on üks masendav värk - raamatu algul ongi päästikuhoiatus, et nõrganärvilistel ei tasu lugeda, kuna seal on teemad (aga neid ma ei nimeta siin, peidan pea liiva alla).
Nii intensiivse teksti puhul (ausalt ma ei oska valida midagi tsiteerimiseks) on muidugi selline mõte, et kas pärast seda annab enam niimoodi kirjutada - ja kas peabki seda püüdlema (parem ehk mitte). Või kui toores see kogu olla võib, ehk võinuks midagi tihendada või õhendada - aga see on muidugi autori enda valik, kuidas raamatut kokku panna (kuigi jah, Värske Rõhk ei saa ometi avaldada toimetajata).
Kahtlen, kas autor on neid lugenud, aga millegipärast meenusid kaks autorit: Sarah Kane ja Marko Kompus. Kane siis sellega, et olemise kirjeldamisega punn põhja panna. Kompus sellega, et ka Ojamaa tundub vahel liikuvat sõnamängulisuse maailma ning see ei tee lugemist kuidagi kergemaks - vahel tekitab see mõneti uppumise tunnet. Ja mulle väga meeldivad need kõiksugu kultuurilised viited, mis tekstivoos üsna orgaaniliselt vilksatavad (ja muidugi, kindlasti paljugi üldse ei registreerinud), olgu need siis lastemängudest või popkultuurist või kunstikultuurist või tavaline meemindus; kõik on tsitaat, iseasi, mis sellest võib areneda (näiteks, osa kirjanduslikust tekstist).
Ja kas seda peaks tingimata nimetama luuleks, see on lihtsalt tekst, kirjanduslik tekst. Ja kuidas seda esitada: raamatuesitlusest on olemas videosalvestus, aga seda võiks niisamuti proovida esitada mõne teatritrupiga - kui on inimesi, kellele see korda läheb. Ja mul on tunne, et lugedes jäi mulle silma vaid pinnapealne maailm või siis maailma moodustumine, see, mis on teksti sügavuses, sinna ma vast väga siseneda ei julge. Kuid see on minu probleem.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar