Mihkelsoni arhiivist leitud luulekogu käsikiri tekitab segadust - eessõnas pakub kogumiku leidnud Marin Laak, et tegu kuuekümnendate üliõpilasaastatel kirjutatud käsikirjaga, mis võinuks omal ajal luulekassetis ilmuda, kuivõrd autor oli tollal Noorte Autorite Koondises tegev ja seal peeti teda heaks luuletajaks. Järelsõnas pakub Mart Velsker teise võimaluse: tegu oleks materjaliga, mis nö ei mahtunud luulekogusse “Tuhased tiivad” (1982). Nagu ikka, Velsker kirjutab oma tuntud headuses ning tema mõttekäike on huvitav ja hariv jälgida, tema lähtub dateerimisel luuletustest endist ning nende seotusest teiste luulekogudega. See on hea sissejuhatus Mihkelsoni luule tausta.
Aga ka see kogu ise paistab olevat hea sissejuhatus - inimesele, kes pole tuttav selle autori luulega, kui Velskerist õieti aru saan, siis selle kogu tekstid pole nii … tinaselt mihkelsonlikud, need on kergemad. Ja samas ikka tõlgendustele valla - millega täita tekstides olevaid väljajätteid; aga seda vastavalt lugeja kogemusele ja maitsele.
Vaatan, et olen aastaid tagasi lugenud Mihkelsoni luulekogusid, kuid postitustesse pannud vaid mõned luuletused, avaldamata lugemismuljet: “Ring ja nelinurk” (1979), “Igiliikuja” (1985), “Hüüdja hääl” (1993), “Algolekud” (1980). Nagu öeldud, “Kõnelev piir” paistab olevat hea sissejuhatus Mihkelsoni luulesse.
Nüüd ma tõesti panen kinni ukse
ega vaata tagasi Ei taha ilmasambaks
jääda Sellepärast kõik need
õigustused milles vale idaneb
(lk 19)
Mul oli sõpru aga nende nimed
kõik jätan märkimata
ise teavad kes on kes
Siis tuli hetk kus ühis-
teedel põles
Ei põlenud seal oli
õhk
(lk 21)
Tema ei teata ette
ainult ta lähedalolu
on aeg-ajalt tunda
Poolviiliti langev valgus
nagu katus mis pea kohal
längu ja ähvardab sarikailt
kukkuda või täht
mis eitab tähendust
Kui teda pole siis teda pole
Kui ta on ei tea temast keegi
(lk 27)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar