Raamatut võiks õigemini pidada sissejuhatuseks sellesse maailma; romaan see küll pole, pigem jutustus.
Juhtub dramaatiline sündmus, mille järel tutvuvad peategelased. Raamatu lõpus saab teada, mille poolest see maailm õieti eriline on ning millist rolli võivad peategelased selles edaspidi kanda. Maailma on nö kõrgfantaasia laadis, tõsi küll, peol esineb bänd ning tulesüütamiseks kasutatakse ajalehti. Aga nagu selgub, on taustal toimimas vägagi maagiline süsteem - aga sellest rohkem siis järgmises raamatus? Tekst on pigem YA oma peategelaste ja nende mõnetise naiivsuse tõttu.
Kui mul oleks võimalik soovitada autorile üht stilistilist asja, siis ehk pole mõtet lauseid tihti alustada “ma-mina-minu”, seda saab teha ökonoomsemalt, mille järel ehk tekst oleks parem. Tõsi küll, peale esimest kolmandikku see nagu kadus mu lugemiskogemusest - äkki see markeeriski tegelaste sisekõnede kaudu nende arengut? See oleks juba stiilne.
Kui eelnev tekst näib kriitiline, siis fantaasiakirjanduse austajana tahaks ehk küll pihta saada, kuhu autor õieti suunduda tahab; praegune raamat on ehk kõige rohkem pool võrrandist.
Ja kui nüüd lugesin Trekseki blogist, et autor on alles kuuenda (või nüüdseks seitsmenda?) klassi õpilane, siis vajus küll suu ammuli … (ja ma väga loodan, et siin pole kasutatud tehispläusti abi).
