Kui mul küsitaks, millest see raamat räägib, jääksin jänni. Saaksin öeldud, et tegevus toimub kahes ajas, peamiselt Ida-Saksamaal eelmise sajandi kaheksakümnendate lõpus ja 2016 aasta paiku ühes Inglise haiglas.(Või noh, seal toimub asju, aga pool ajast peategelane meenutab, mälestused ja reaalsus põimuvad.)
Õigemini, tegelikult põimuvad mälestused ja reaalsus ka romaani esimeses pooles, ent sellest on üsna vähe märke. Mõned on, nende põhjal võiks nagu oletada maagilist realismi - aga midagi on nihkes. Veidrad värgid ei ole kuidagi raamatu sündmustikuga seotud, vaid kukuvad täiesti suvaliselt suvalisse kohta, tunne on umbes sama, nagu oliivi kohupiimatordi pealt leides.
See pole isegi mitte keskel, vaid mingis täiesti suvalises kohas.
Oliivi puhul arvaksin, et on kuidagi kukkunud, aga raamatus on autor kaalutletult selle veidruse sinna kirjutanud.
Miks?
Noh, saab selgeks, miks.
Aga millest raamat ikkagi räägib?
Võibolla ilusa inimese (mehe) elusaatusest ja vananemisest?
Võibolla sellest, et inimese elus loevad tõeliselt tugevad tunded? Eriti armumised? Et just need jätavad jälje?
Võibolla sellest, et suhted on alati segased, olgu need peresuhted, armusuhted, sõprussuhted, või midagi neljandat ja viiendatki? Et kunagi ei ole need selged ja ühesed, sest inimene üksi ja omaettegi pole selge ja ühene, tema suhted teiste inimestega (kes keegi pole selge ja ühene) veel vähem?
Kuna ses raamatus pole detailid kindlad (ebausaldusväärne jutustaja), minul lugejana jäi sisse kahtlus, kas üldse miski ses raamatus kindel olema pidi. Võibolla oligi asi mõeldud kirjeldama seda, kuidas lood on reaalselt olemas lugudena, ent nende sisu, paikapanemine, kuidas juhtus see või teine selle või teise tegelasega, on õigupoolest ebaoluline? Pisiasjad-pisiasjad?
Võibolla rääkiski see raamat tegelikult sellest, et inimese jaoks omab tähtsust ainult see, mis talle tundub tõene olevat, ja mingi "objektiivne" tõelus ei mängi üldse rolli? Nagu sakslane Luna kardab paaniliselt jaaguare ning loos tõesti kuuldakse ja võibolla isegi nähakse korraks jaaguari - Ida-Saksamaa sügavustes. Kuidas kirjeldamine on ainult sõnad - loos on tegelane Jennifer, fotokunstnik, keda kirjeldatakse üldse vähe ning tema nägu üldse mitte. Just seesama Jennifer keelab otsesõnu peategelasel ennast kirjeldada. Tema kirjeldab peategelast küll ja rohkem, fotografeerib teda, räägib temaga, on tema juures - ent teda ennast kirjeldatakse väga vähe. Tuuakse lihtsalt esile, missugused kingad tal jalas on, mida ta telefoni ütleb (mida kuuleb peategelane teda ütlemas), mis asendis istub - ent välimuse osas ainult seda, et ta on oma endisest kujust ümaram või et ta juuksed on halliks läinud.
Võibolla räägib see raamat suhtumiste subjektiivsusest? Et midagi kirjeldades väljendatakse tegelikult juba oma suhtumist ja üritades suhteid kirjeldada, saabki tulemuseks olla ainult valede rägastik - isegi kui kirjeldaja tegelikult tahab tõest kirjeldust anda?
