Tänu Läti Henrikule ja ta kaaslastele
on 13. sajand ja muistne vabadusvõitlus teema, mis ei anna eesti
autoritele kuidagi rahu. Seiklustest ja rahvusromantikast on vahel
eemale kirjutatud, kuid sellest kirjutusviisist lahti saada pole
õieti võimalik. Lähiaastatest meenub Raivo Ruusi kaks romaani, aga
eks ole veel Hvostovi näidend ning head ja kurja pilav „Malev“.
(Kindlasti on veel seda ajaloolist ainest kunstiliselt käsitlevaid
teoseid, aga hetkel ei torka pähe.) Nüüd on siis muidu
lähiminevikust põnevikke kirjutav Lembit andnud omapoolse
vaatenurga sellest muistsest ajast.
Eks 13. sajandi maarahva olemisest
(olelusvõitlusest?) lugemine on paras piin – kui just mõnel
autoril pole eesmärk alternatiivajalugu või splätterhorrorit luua
–, sest on teada, et lõpptulemus on maarahva vaatenurgast jama ja
morbiidne. Nii ka romaani peategelane, Vaiamaa (Vaiga) vanem Anno
pole just roosiliste tulevikunägemustega – võitlema peab
roomausulistega, aga arvatavalt tapetakse maha ja hea on, kui sugu
jääb siiski kestma (eksole, geenid). Anno saatuse teeb segasemaks
see, et romaani esimeses pooles laseb ta vangis olles end armastusest
naiseihu vastu kristlikku abiellu ajada – mistõttu siis hilisemas
vaenutegevuses Riia ja orduga saavad need kurjamid sellele
ristimisele rõhuda ja Annos kõiksugu kõhklusi õhutada (sest
ristitud vanem oleks hea kaupolaadne tööriist). Aga Anno, tema on
kokkuvõtteks tõsine rahvuslane, mitte kollaborant, kes oma naha
nimel on nõus alla heitma (ja nagu taanlaste ja ordu pingelise suhte
tõttu selgub, on vale ristimine vaat et surmaotsus, kui teise võimu
ristijate kätte satud – vaid vene vürstidel on maarahva
kombestikust ükskõik, neile on tähtis eestlastelt vara
omandamine). Anno on taarausuline, aga temasse on ristimisega
torgitud naha alla kiuslikud nõelad, mis ei lase tal Meeme-suguseks
berserk-võitlejaks muutuda – kuni muidugi olukorrani, kui kõik
sillad on maha põlenud.
Autor pole loonud vaid muistset
heroilist eluolu, nii on vaatluse all äsjaristitud Vaiamaa rahva
laveerimine uue ja vana elukorralduse vahel (mis mõttes said kaks
preestrit hävitada paarisaja pagana ees Taara kujud? Kuidas need
lihtsalt suu töllakil vahtisid?). Lembit on tähelepanu pööranud
Riia ja ordu intriigidele, et kuidas Eestimaa maarjamaastada. Kui
järele mõelda, siis raamatu tegelased on üsna must-valged tüübid.
Olulisel kohal on ka eesti vanemate
suhted vene vürstidega, kuid eks see ole vana jutt, et kui oleks
satutud pikemaks ajaks vürstide mõju alla, oleks eestlaste
saatuseks praeguseks kadunud või kaduv soome-ugri rahvakild. Ja eks
ole sümpaatia taarausu suhtes – muidugi, võrdluses sellise
ristiusustamisega. Kuigi Lembit toetub Henriku kroonikale, on ta
jätnud endale ka kunstilist vabadust. Kui romaan algab umbkaudu
1219. aastaga, on romaani lõpetav Tartu piiramine 1224. aasta asemel
pigem 1227. aastal (mandrieestlaste viimane kants kaotati, sest
Vjatško ei osanud midagi tarka piiramistornidega peale hakata).
Kui romaani sisuline pool on nagu on,
siis vormistamise asjus oleks paar etteheidet. Mõnes kohas on
nimetuste puhul liigset suure algustähe kasutamist. Mõnes kohas
häirib liigne hüüumärkide küllus, mis teeb vähe ettevaatlikuks
– et milleks selline dramaatiline emotsionaalsus!? Suuremaks
etteheiteks on aga, et autor võiks peatükkide siseselt teksti
liigendada (tõepoolest, visuaalselt poleks see hull, kui tekstiosade
vahel oleks... tühik), see hõlbustaks oluliselt lugemist. Hetkel
jookseb tekst ühes jorus ning tegelaste ja tegevuspaikade vahetumise
suhtes tuleb valvas olla – või muidu tabab veider üllatus, kui
jutujorus algab korraga hoopis uus teema pihta jne. Aga muidugi, kui
autorile on selline lähenemine põhjendatud ja oluline, siis las
käia. (Takkajärgi selgub, et Lembiti kahe romaani lugemisel olin
samuti nurisenud hüüumärkide ja teksti liigendamise asjus.)
„„Ära karda! Me pole ainukesed, meil on liitlasi meie võitluses ja Taara on meiega!“„Sa nägid mis Hiiemäe Taarast sai? Preester lõi ta puruks oma mõõgaga, ja mitte midagi ei juhtunud, ei verd ega tuld, ei hakanud maa värisema ega pikne lööma. Jumal, kelle poole me palvetasime, oli ainult puust kuju. Ja küllap need teisedki on seda, kui juba Taara.“„Ei,“ ütles Anno. „See, mille preester lõhkus, oli Taara kuju, aga mitte Taara ise. Tõeline Taara on hing ja peidab ennast meie südametes. Ta ei ole surnud, ta elab. Nad võivad ju täna viia Alo Riiga ristikooli, aga ta ei jää sinna kauaks.““ (lk 158)
„„Ärge olge rumalad!“ tuli järsku südamest kõmisev hüüatus meeste nõukoda pealt kuulava Hinge rinnast. „Mustkuued ainult ootavadki seda, et meid ükshaaval hävitada. Kui te seda teete, ei näe te enam ei oma lapsi ega oma naisi. Meile ei meeldikski enam selliste meeste naised olla. Kümme korda rohkem oleksin nõus valima surma ja väärikuse, kui taluma, kuidas mingi ilase pilguga mustkuub mind vahib ja käperdama hakkab! Tulge mõistusele, mehed! Ärge hüljake seda, mis meile kallis on! Ärge hüljake oma kodusid, ärge hüljake Taarat, kui te ei taha, et ka tema teist ära pööraks!““ (lk 176)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar