21 mai, 2011

Aivar Lembit – Üks veri (2010)

Autor armastab hüüumärke kasutada, ja see on ohtlik märk! Üldiselt ma ei saa aru, milleks on ilukirjanduslikul teosel toimetajat vaja (tõlge on teine asi), aga selle raamatu puhul võinuks küll olla keegi, kes rahustanuks seda hüüumärkide tormi. Ja mõnd sisulist aspekti. (No vot, postituse avalõigus vaid üks hüüumärk, ja seegi liigne.)

““Vabandan veelkord!” muutus Jaanika nende sõnade peale päris kohmetuks. “See ei ole nüüd muidugi minu asi end võõrastesse tegemistesse vahele segada!”
“Ärge vabandage!” ütles Andres. “Tegelikult tuli see päris õigel ajal! Aga me võiksime omavahel ka sinatada, olen siin nüüd ju peaaegu igapäevane külaline!”
“Olen nõus!” lausus Jaanika silmadega noogutades. “Kartsin lihtsalt ebaviisakas olla!”
“Ära karda!” ütles Andres talle omakorda silma vaadates.
Jaanika ei pööranud pilku ära.
“Hea küll, kui sa nii tahad!” sõnas ta tasaneval häälel.” (lk 47)

Mõneti on tegemist meessoost vastega Lembele, vähemalt selle raamatu puhul; ja eks lugejate sihtgrupp on vast ka pigem vanemapoolsed raamatulaenutajad. Lugu kahest vennast – Andres ja Kalev, kes on pärit kuskilt väikelinnast (peale Andrese kõrvalpõiget Tartu toimubki enamus tegevusest seal kandis). Kalev on pisut rumal ning unistab rokkarist saamisest ja selle unistuse pärast hiljem täiskasvanuna ei taha tööl käia. Aasta noorem Andres on teisest puust, nohiklik ja õpib advokaadiks. On naised ja trallid ja eluraskused, mis vendi üha enam lahku viib – sest ikka tahetakse teisest parem olla. Autor on arvatavalt vanemast generatsioonist ja sellest lähtuvalt kirjeldab noorte (alla 25-aastaste) hingeelu ja tegemisi üsna, noh, vanamoeliselt (naine peaks kahekümneselt sünnitama – muidu liialt vana jms). Kuigi pagan teab, maailm on lai ja kes teab, mis elu Eesti suurlinnadest väljaspool on. Eks üpris lihtsameelne see tekst on (ai kuidas need hüüumärgid ärritavad!), samas finaal on huvitavalt pretensioonikas ja traagiline, vikatimees niidab kummalisi välju.

Raamatus viidatakse mõnelgi korral majanduskriisile, aga tegemist vast selle üheksakümnendate lõpu mölluga – ühes kohas tuleb välja, et politseiuurija Pudovkin on olnud oma naisukesega abielus umbes kümme aastat ja algas see lustiaeg juba nõukogude ajal (lk 115). Huvitav on see, et vendadel on üpris vanad vanemad. Nii on kolmanda kursuse juuratudengil Andresel (kes võiks olla siis ehk 21-22-aastane (lk 16)) 74-aastane ema ja 78-aastane isa (lk 48), kelle abielu üle neljakümne aasta kestis (lk 53; ehk siis järglased saadi millalgi viiekümnendate eluaastate alguses). Millegipärast on 12. ja 13. peatükk vahetusse läinud – või on autor harrastanud cortazarlikku ajaga mängimist; viited sündmustele, mis toimuvad, mis toimuvad tulevikus ja mis võivad ehk toimuda. Ühesõnaga, Lembiti tekstis on ajakasutus huvitavalt modernne. Vist. Vist! Aga noh, kui autor ähvardab kolme kuuga romaani valmis vehkida (senise kuue kuu asemel), siis soovitaks peale tormlevat kirjutamispalavikku teksti neljandal kuul siiski külma ja võimalikult erapooletu pilguga üle vaadata. Enda teksti toimetamine on nüri ja igav, aga kahjuks vajalik. Arvan. Ent eks iga autori enda asi.

2 kommentaari:

kassu ütles ...

Toimetajat on igal juhul vaja, sest ega grafomaan pruugi ortograafik olla. Väga sageli paraku polegi, nii et hea, kui komad ikka õigesse kohta pannakse (ja liigsed hüüumärgid ära koristatakse).
Eriti hea on su näites see „„Hea küll, kui sa nii tahad!” sõnas ta tasaneval häälel”. Umbes nagu „Agnes küsis Gaabrielilt kaugusse vaadates vaiksel, mõtlikul häälel: „Mis meist saab!””.
Oeh, autorid kooli tagasi, marss-marss!

kolm ütles ...

Jah... millegipärast on liigsel hüüu- ja küsimärkide kasutamisel irriteeriv toime (samas - Griškovetsi "Särk", seal see töötab, ja hästi naljakalt).