Ian C. Esslemont - Return of the Crimson Guard (2009)

 

Esslemontilt esimene romaan, mis ajaliselt toimub Eriksoni dekaloogia maailmas, paigutudes “Bonehunters” ja “Toll the Hounds” vahelisse aega (no hetkel pigistaks silma kinni “Midnight Tides” ja “Night of Knives” asjus, mille tegevustik leiab siis aset enne dekaloogia avaosa). Kui Erikson väga palju ei pühendu Malazi impeeriumi südamiku tegemistesse (kasutades dekaloogia stardipakuna või siis pigem seda külastades), siis Esslemont on selles teemas kõvasti sees; näiteks viimastel aastatel tähelepanu all just Kellanvedi ja Danceri nö maailma tekkimine (kokku olevat plaanitud 6 romaani, nüüdseks ilmunud 4) - aga ühtlasi kirjutas just tema dekaloogia järgsest maailmast: “Assail”.

Aga jah, selle romaani tegevusliinid jooksevad lõpuks kokku Malazi impeeriumi südamesse, kus on puhkenud ülestõus Laseeni vastu. Veelgi hullem, jällegi on naasmas Crimson Guard oma värskendatud armeega ning selline võimuvõitlus ei tõota impeeriumile midagi head - eriti kui Malazi erinevad armeed paiknevad üle ilma koloniseerimise tõttu. Ehk siis lugu sellest, kuidas tõuseb imperaatoriks see Mallick Rel (temalt seni meeldejäävad etteasted “Deadhouse Gates” ja “Bonehunters” romaanist) - teatavasti dekaloogias jäigi (minu jaoks) arusaamatuks, kuidas Laseen kadus: siin siis saab pihta sellele õige dramaatilisele sündmuskäigule.

Et Esslemonti huvitab see Malazi impeeriumi hiilgeaeg, siis on siin tegevusse kaasatud õige palju tegijaid Kellanved-Danceri kaaskonnast, kes Laseeni võimuhaaramisega pakku läksid (ja ikkagi ellu jäid - seniks-kuniks). Kõiksugu legendaarsed sõdalased, kes astuvad nüüd Laseeni vastu, ühinedes ülestõusjate liigaga, mille eesmärgiks on ajalooliste riikide taasiseseisvumine või suurem autonoomia (liiga on muidugi väga ebastabiilne moodustis - kui Laseen kukutatud, siis edasi mindaks üksteise kõride kallale; nii nagu oldi ametis sellega enne Kellanvedi impeeriumiga ühendamist). Aga nagu selgub, pole Malazi kohalik regulaararmee ja selle värvatud (veterane jagub sinnagi) sugugi papist poisid-tüdrukud, ning liiga esialgne suur edu saab kõva paugu, kui Li Hengi nimelise linna kaitsjad vabastavad sealsest vangistusest pooljumaliku koletise Ryllandarase (mis vähegi pikemas plaanis on väga-väga halb mõte).

Kuid veel on ülestõusnutel jõudu, et vastu astuda Laseeni juhitud sõjakäigule … ja teadagi on lähenemas veel Crimson Guard, kel on küll oma Vanne ega ülestõusnute soovidest ei hooli. Ühesõnaga, viimasel paarisajal leheküljel (no teksti on tervelt 1047 lk) läheb lahti üks suurem madin.

See on romaani nagu kõige suurem lugu, ja nagu ikka, on siin küllaga asju, mis jäävad mulle hämaraks. Raamatu epiloogis on juba ettevalmistused järgmiseks raamatuks “Stonewielder”. Nähtaval kohal Traveller, kel on järgmises Eriksoni romaanis “Toll the Hounds” kanda õige dramaatiline roll; tema reisikaaslaseks on Ereko, selle maailma üldse esimese algrassi viimane esindaja - olend, kes on üliaeglase arenguga, kes on siis olnud siin nö aegade algusest ning kel on nüüdseks uni ja reaalsus segunenud. Aga ometi, see Thel Akai hiiglane rändab Travelleriga, ning mingis mõttes on see romaani kõige huvitavam tegelane (ja noh, siis tuleb Kallor, kel oma aegadetagune kana kitkuda).

Kuid muidugi on huvitavaid inimtegelasi siin küllaga, neist autori poolt saab enam tähelepanu see Kyle (ikka veider nimevalik), kes on millegipärast jumalike jõudude poolt omamoodi väljavalitu (miski seos Ganoes Paraniga?) ning seeläbi päästab valla õige dramaatilisi jõude (aga temaga seonduv jätkub siis “Stonewielderis”).

“Ereko laughed, smiling. ‘Ascendancy holds no interest for me, Kyle. To them, I am probably just some sort of wretched failure. Nothing more than that.’

‘You are the Eldest of all living things here of the world, Ereko,’ Traveller suddenly announced. ‘Father to us all.’

‘Father?’ Kyle echoed, his wonder and amazement obvious.

Ereko waved the words aside. ‘Our friend is speaking poetically, Kyle. When one considers such ancient times one’s only recourse is the language of poetry. Thus legends, myths, creation accounts, history. All are no more than stories shaped to justify the present appearance of things.’ (lk 583)

loterii