21 august, 2012

Harry Harrison – Terasrott (1996)

Romaan, mille lugemine just erilist heaolutunnet ei ärata, liialt omapäratu ulmeline seikluslugu. Et siis meisterpätt jääb lõpuks vahele korrakaitsjate supererigrupile ja sunnitakse sellega ühinema. Nojah, uus töö on õppeajal igav ning peategelane leiab arhiivides tuhnides, et ühel planeedil ehitatakse keelatud superhävitajat. Tal õnnestub asja uurimine enda kätte saada ning missiooni käigus satub huvituma kurikaelast naisest, kel õnnestub alatasa nüüdset korrakaitsjat ninapidi tõmmata. Milline vaimustav naine, eksole. Kuni viimaks juhtub see, mis juhtub.

Ulmebaasi järgi olevat tegemist humoorika looga, ent küllap vajan huumori äratundmiseks jalaga-tagumikku-nalju, no ei tekitanud see romaan rõõmsamaid emotsioone. Eks oma osa ole tõlkes, aga siiski. Võiks öelda, et oma aja ära elanud tekst ja põhimõtteliselt pole sellest raamatust midagi kirjutada. Või on tegemist paroodiaga?

Kommentaare ei ole: