04 oktoober, 2021

Johan Fabricius „Kipper Bontekoe laevapoisid II“, AS „Kupar“ (1994)

Teises osas, mis on jätkuvalt 30ndate aastate tõlke redigeeritud versioon, leiavad neli laevapoissi (või täpsemalt, 2 laevapoissi, 1 kokamaat ja 1 botteljeemaat) end täpsustamata kohas Sumatra saare rannikul, mis tänapäeval võiks ju tähendada kena puhkust Indoneesias. Kuna eelmise osa lõpus läks veiseost kohalike külaelanike käest üsnagi hapuks, satuti neljakesi ülejäänud meeskonnast lahku. Pärast edukat põgenemist selgus lisaks veel kurb tõsiasi, et esiteks oli Jullatäit merehädalisi tabanud verine rünnak kohalike poolt ja teiseks olid nood seepeale koos paadiga edasi Jacarta suunas purjetanud ja nõnda ei olegi meie nelikult maisest varast suurt muud kui seljariided, mõni taskunuga ja paar õngekonksu, aga see eest on neil olemas üksjagu pealehakkamist ja osavust ning tolle sulekurnajast Rolfi peas leiduvad teadmised kohtade geograafilisest paiknemisest. Ega siis muud, kui teele! Esmalt lihtsalt kaugemale vaenulikust külast, siis asjaolude sunnil matkale läbi sisemaa, piki jõgesid ja mägimaid ning kõige viimaks parvele, sest Rolf teab, et suunduda tuleb kagusse, üle Sunda väina Jaava saarele ning Bataaviasse (tänapäeva Jakarta, enne hollandlaste aega Jayakarta).

Selles osas figureerib tõepoolest üsna värvikalt ka duriani nimeline puuvili oma jõleda leha kuid maitsva sisuga. Küll nopitakse seda puudelt ja süüakse, küll kirub hiljem üks kõrvaltegelasist saadana jõmpsikaid, kes on võtnud magamistoas salaja duriani süüa ning kogu maja haisuga ära reostanud.

Sumatra rännakul puututakse üksjagu kokku ka kohaliku rahvaga, alustades muidugi nende põgenemisele kaasa aidanud Dolimaa nimelise tütarlapsega, kes ilmselt noorte hollandlaste vastu sümpaatiat tundes ei võinud mitte neid kurja saatuse kätte jätta, kuid kes siis selle tulemusena ei julge kodukülla naasta ning suurema osa matkast meie seltskonnaga kaasa teeb ja nõnda tule tegemist ning söödava kraami leidmist ja riisi vaaritamist õpetab. Seltskonna dünaamikas on ta selline daam rüütlite seltskonnas, kes ikka kohmetuid žeste põhjustab, ning kui ta oleks otsustanud lõpuni kaasa tulla, oleks talle parvele kindlasti ka eraldi kajut ehitatud. Veel kohtutakse ühe nutika ja osava ning musikaalselt andeka kohaliku poisiga, võideldakse pantriga ja tõmmatakse üksjagu õnnetul kombel poolkogemata haneks nõidtohtrit, kes ometigi Padde surmasuust päästab – sest ei puudu ka troopiline palavikutõbi. Oh neid kalu, kookospähkleid, tuvisid ja puuvilju, mida ohtralt nahka pistetakse. Oh neid leotavaid ja tulvavaid vihmu ning seda kõrvetavat päikest, mille all vantsitakse.

Kui eelmises osas oli vast rohkem esikohal Hajo sõprus Rolfi ja Paddega, siis selles osas kerkib tugevalt esile Harmeni ja Padde nimeline koomikuteduo. Või eks Harmen joonistub ka muidu tugevamalt välja. Alati lõbus, pealehakkav, suuremeelne ja teisi aitav, kuid samas ka tormakas ning põikpäine. Igal juhul on Harmeni ja Padde vaheline norimine ning nääklus päris lõbus ja üldse on tegelaste omavaheline dünaamika mõnusalt paigas. 

Lapsepõlves sai vist esimest osa kõvasti rohkem loetud, sest teine osa ei tulnud just väga tuttav ette, kui aus olla, siis mõnevõrra tõmbas lugemise edenemisel pidurit ka Sumatral rändamise osa, tagantjärgi mõtlen, et malbeks printsessiks taandamine ei mõjunud Dolimaale kui tegelasele just hästi, ent parve ehitamise, Harmeni ja Padde kalastuskisma ning üle Sunda väina purjetamise osa pani asjad jälle hoogsamalt käima. Edasi tuleb pisut kohalikku linnamelu ja loomulikult hulk liigutavaid taaskohtumisi endiste laevakaaslastega.

Kolonialistliku ajastu hõngu ning kõikvõimalike eksootiliste maade müstilisuseoreooli kumab kenasti läbi pealuuloost. Harmen keeldub kategooriliselt sõitma laevaga, millel on pealuu, aga lepib rahumeeli selgitusega, et see on araablase pealuu, mitte inimese oma. Eks tuleb lugemise alguses ära märkida, et tegevus toimub 17. sajandi esimeses pooles, sestap pole ka ime, kui laevadel (ja mujalgi) ihunuhtlus normiks on, ei üllataks ju kedagi näiteks galeeriorjadest rääkivas raamatus piitsa figureerimine.

Kui seltskond tagasi Hollandisse jõuab, siis tekib natuke tunne, et see Hollandi olustiku kirjeldamine tuleb ikkagi autoril kõige ehedamalt välja – näpistav külm, uisutades vahemaade katmine, tögamine kõrtsmike, peavarju pakkuva taluniku ning sõbraliku möldriga. Kõige viimaks magus kohtumine kodustega, millesse segatud kibe vajadus hukkunud meeskonnakaaslase emale teated ja teenistus kätte viia.

Vaikus. Õngekorgi vahtimine.

Viimaks … seal liigub midagi! Harmen haarab, pilk korgis kinni õngeridva.

„Kas  l a s e d  lahti?“ ähvardab Padde.

„Sssst! Ma ju aitan sind.“

„Sa ütlesid, ma pidavat üksinda õngitsema!“

„Hea küll, siis õngitseme kumbki üksinda!“ Harmen rebis Padel õngeridva käest. „Nüüd said oma tahtmise, sina käperdis! Õngitse aga nüüd pealegi üksinda!“

Lärts! sai Harmen ühe vastu vahtimist. Ta põsk punetas. „See oli sulle!“ seletas Padde veel lisaks.

Harmen pööritas silmi. Ta ei söandanud näkkaja kala tõttu õngeritva lahti lasta ja Padde järeldas sellest liiga ruttu, et Harmen on kõrvalopsu tänulikult vastu võtnud ja vaikib vaid sellepärast, et liigutusepisarad nöörivad tal kõri. Padde enda meelepaha oli plahvatanud ja sellega oli ta viha haihtunud. „See on suur!“ sosistas ta sõbralikult Harmenile. „Ära tõmba liiga ruttu, ma näen korgist, et see on suur!“

Harmen vaikis; ta vahtis korki, nagu oleks see ta vihavaenlane.

Lupsti! lendas kork vee alla. Harmen tõstis järsult ritva ja tõi nähtavale suure kala, kuid kavalal vee-elanikul, kes juba poolenisti veest väljas oli, läks korda end konksust vabastada, ta lõi sabaga nagu kala kunagi ja sukeldus tagasi oma veteriiki. Poisid võisid suu puhtaks pühkida.

„Sa kiskusid teda liiga ägedalt!“ leidis Padde. „Sa oleksid pid…“

See oli Harmeni enese süü, et ta ei saanud enam kuulda, mida ta oleks pidanud tegema, et kala kaldale toimetada. Sest veel enne, kui Padde jõudis oma sõnadega lõpule, viskas Harmen õnge maha, sööstis Paddele kallale, tõstis ta pea kohale ja virutas vaese poisi, kes endal mingit süüd ei teadnud olevat, kalale järele. (lk 122-123)


Kommentaare ei ole: