23 mai, 2017

Ian R. McLeod - A Visitor from Taured (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year 11, 2017)

Tekst, mis on taasilmunud vist igas selle aasta parimate ulmelugude antoloogias, ning tõepoolest, asi on lugemisväärt, selline kirjanduslik teaduslik fantastika (mis mõnikord terminina tähistab küll poosetavat teksti, aga sel puhul olen mõelnud ikka positiivset mõõdet). Jutt siis naisest ja mehest, kes kohtusid ülikoolis ning said seal eluaegseteks sõpradeks. Naine uuris ülikoolis analoogkirjandust (ehk siis füüsilisi raamatuid, mille puhul tuleb sul endal interaktsioon avada, mitte et sul oleksid kõiksugu vidinapõhised lahendused väljamõeldud maailmale ühel või teisel jne viisil kaasa elada); mees uuris astrofüüsikat - kuna arvas, et eksisteerivad paralleelsed maailmad, nagu see paistab ilmnevat katsetega, mida tehakse subatomaarsel tasandil.

Nojah, analoogkirjandus on tolleks ajaks igati iganenud… kuid naine avastab, et selle pakutavaid narratiive saab kasutada oma uues ametis ehk konsultanditöös, pakkudes nii probleemidele ebatraditsioonilisi lahendusi. See osutab niivõrd edukaks, et naine hakkab juhtima oma konsultatsioonifirmat… ja nüüd leiab, et soovib aidata oma sõpra selle paralleelmaailmade uurimisel - tehes ta populaarteadusliku saate ankruks. Mees saab niisamuti kuulsaks, kuid ega see õnnelikumaks tee. Mõne aja pärast leiavadki nad võimaluse (Tauredi külaline!), kuidas seda võiks tõestada. Kuid…

Eks lugu pakub omamoodi huvitavaid (või ka hoiatavaid?) visioone tulevikumaailmast, kus kõik on nii interaktiivne ning tegutsevad abistavad tehisintelligentsid ja muud argielulised imed. Autor ei lähe küll hulluks ega paku mingeid transhumaanseid visioone ega kosmosevallutusi (neid õieti ei mainitagi), tema maailm on järg meie praegusele olustikule - no eks siit tekib küsimus, kas selline interaktiivne pillerkaar röövib meilt midagi inimestena olemuslikku (selle vastandiks on mehe päritud merikarbifarmi kuskil Šotimaa pärapõrgus, mis on nii… 20. sajand.

Muidugi, eks võiks ka sellele paralleelmaailmade fenomenile tähelepanu pöörata, aga see läheb veidi hard SFiks minu jaoks, eks igaühele oma.

“Slowly. like some archeologist discovering the world by deciphering the cartouches of the tombs in Ancient Egypt, I learned how to perceive and interact through this antique medium. It was, well, the thingness of books. The exact way they didn’t leap about or start giving off sounds, smells and textures. That, and how they didn’t ask you which character you’d like to be, or what level you wanted to go to next, but simply took you by the hand and led you where they wanted you to go.” (lk 562)

Kommentaare ei ole: