Lugu siis sellest, kuidas tulevikust
pärit inimesed (ffwd 50 tuhat aastat?) sekkuvad ajamasina abil
kaasaja ellu. Nimelt nad toovad õnnetustes/katastroofides/lahingutes
hukka saavaid inimesi oma aega (tingimusel, et katastroofis saavad
kõik nö hukka ja pole ühtki tunnistajat nende tegutsemisele) ja
külmutavad seal edaspidiseks kasutamiseks. Hukkujate asemele
pannakse asendajad (lipsas kõrvust mööda, et kust need pärit),
kelle jäänuseid siis katastroofikohtades kokku korjatakse (tehnika
on siiski nii tasemel, et tehakse nö valekoopiaid arvatavaist
hukkunuist). Tuleviku arvele lähevad ka teadmata kadunud. Hukule
määratud inimesi ei korjata vaid meie kaasajast (s.o. 1980ndad)
vaid ka teistest ajastustest.
Nüüd ehk kerkib mõnevõrra
proosaline küsimus, et milleks selline altruistlik (või mitte)
teguviis – nimelt on meie mõistes tulevik niivõrd räsitud paik,
et seal hakkab elu lõppema. Selles on süüdi aastatuhandeid tagasi
20. sajandil levima hakanud mõtteviis, et vaja oleks toota nii
tuuma- kui biorelvi, või veel hullem – geneetilisi relvi. Ja
järgneva aja jooksul ei jäänud need relvad kasutamata (tuleviku
omad räägivad ühtekokku 19 tuumasõjast, mis Maad tabanud).
Ajamasinaga tegutsemine sisaldab
paratamatult ohte ja käesoleva romaani sündmustik näitabki seda,
kuidas ajas manipuleerimine tekitab muudatusi (ajaparodoksid!) ja
millised saatuslikud mõjud on sel nö tulevikule. Eks siis muidugi
tekib küsimus, kas peale ajaparodokside teket on enam võimalik
midagi üldse päästa.
“Ajarännak on nii ohtlik asi, et sellega võrreldes on vesinikupommid täiesti turvalised kingitused lastele ja nõrgamõistuslikele. Mis on kõige halvem, mis tuumapommiga juhtuda võib? Väga tavaline asi: paar miljonit inimest saab surma. Ajarännakuga võime aga hävitada terve maailmaruumi, vähemalt teooria ütleb niimoodi. Keegi pole tahtnud seda järele proovida.” (lk 72)
Romaan üpriski kinni 80ndate
reaaliates, nii on ka tulevik mõneti kaheksakümnendate hõnguline.
Iseasi muidugi, kas Varleyl oligi eesmärgiks tehnilist tulevärki
korraldada. Peategelased olevik-tuleviku Louise ja olevik-mineviku
Bill on üsna sarnaselt nö karused jutustajad, autor pole ka ehk
suuremat vaeva näinud tegelaste psühholoogia kallal. Aga noh, eks
peamine olegi selle mõnevõrra iroonilise loo jutustamisel. Ei
tuumarelvadele!
Nojah, mainimata jäi, et käesolev
romaan saab hoo sisse kahe reisilennuki kokkupõrkest – ühelt
poolt uurivad kaasaegsed Billi juhtimisel, miks see juhtus, teiselt
poolt napsavad tulevikulased endale elusmassi. Kuna operatsioonil
juhtuvad mitmed äpardused, leiavad uurijad veidraid detaile, mis ei
tohiks kuidagi eksisteerida. Aga sellest ma rohkem ei pajata.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar