
Loo teine pool jätkub sama
situatsiooniga, aga nüüd peab isa enamasti monoloogi – miks ta poeg on haavatud
ja miks isa teda kannab. Korraga hakkab isa … teietama seljas kantavat. Ja
poeg, tema jookseb verest tühjaks.
Lugu õrnusest ja kalkusest,
lootusest ja meeleheitest. Isa valikud … noh, eks need on talle peale sunnitud,
aga eks ikka ole lugejana raske vältida sentimentaalseid süüdistusi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar