16-aastane Ehlvest arutleb 1983. aastal, mis värk Oneginiga oli.
Kirjutasin pealkirja ja jäin mõttesse. Mitte midagi ei mõtelnud välja. Värssidest sain üldse halvasti aru. Minu meelest sai nendega edasi anda vaid tundmusi. Siin aga anti edasi sündmused ja neist tuli leida mõte. Ühesõnaga, sain Puškini romaanist üldse halvasti aru ega osanud mitte midagi kirjutada.
Tegin voodi üles, avasin harjumuspäraselt akna, heitsin voodisse, tõmbasin vaiba peale ja uinusin. Öösel ärkasin palavusest ja õhupuudusest. Lükkasin sulgteki kõrvale, tõusin üles ja läksin üle suure toa, et akent avada. Lükkasin kõrvale suuri kangaid meenutavad aknaeesriided, koperdasin siidkardinate vahel ja silmitsesin laeni ulatuvaid kuuest suurest ruudust koosnevaid aknaid. Aknalaual olevast lillevaasist valasin lilled välja ja jõin vee ära. See ergutas mind veidi ja mõistsin, millisesse olukorda olin sattunud. Viibisin Onegini luksuslikus magamistoas, olin ise ilmselt Onegin ja püüdsin avada suuri aknaid, et lämbet tuba tuulutada. Unenägu tundus mõjus, silmitsesin luksuslikku ruumi ja mulle tundus, et siin alles tasuks elada.
Et unenägu mitte liiga kiiresti ei kustuks, jätsin aknad sinnapaika ja kiirustasin tagasi voodisse., et uuesti uinuda. Vajusin ülipehmesse, patjadest koormatud asemele, tõmbasin teki peale ja enne uinumist jõudsin veel mõelda: “Kui tore oleks olla Jevgeni Onegin. Omada tema rikkust, mõisa, teenijaid, raha, luksust. See võimaldab nii palju reisida, tegelda millega tahes. Nüüd ei ole minu veidrused enam koolipoisi rumalused, vaid rikka mehe kapriisid, kes võib seda endale lubada. Olen kaotanud oma välimuse - olen Onegin. Kuid mõtlemine on ikka enda. Peaasi mitte omandada koos välimuse ja rikkusega selle mehe, haiglasliku mehe haiglaslikku ellusuhtumist, kõiges tüdinud mehe elus pettumust.”
Õnn tundus käes olevat ja purunes ühes sellega, kui ma hommikul ärkasin. Miks oli Onegin minu jaoks nii ahvatlevas rollis õnnetu?
Jüri Ehlvest, 9. KL, 1983
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar