Tegemist on ajalooteadusliku ülevaatega
kahel tasandil – selleks, et rääkida tänaseks kogunenud
leidudest ja oletustest muinasaegse inimtegevuse ja -asustuse kohta
tänase Tallinna aladel, tuleb rääkida ka linnaarheoloogia tekkest
ja linnade arheoloogilise uurimise ajaloost, seda nii Tallinnas,
Eestis kui ka Tallinnat ümbritsevates ja/või teatavate ajalooliste
tingimuste poolest võrreldavates piirkondades (Rootsi, Soome,
Venemaa, Läti, Poola; Kalmarsundi ja Daugava alad).
Kaanepildi
tõttu – ilus kaas on raamatul, küll on kena, et Christian August
Lorentzen võttis Lyndanise lahingust maali teha, kuigi, arvata võib,
et Taanlastel on sest soodsast võidust, mille käigus olevat
kõrgemalt poolt taanlastele ka nende lipp ilmutatud, rohkem kui üks
maal –, igatahes, jah, kaanepildi tõttu ootas alateadvus
miskipärast rohkete illustratsioonidega ja ilusti kindlas kõneviisis
muinasaegset elu-olu lahtiseletavat, rohkem laste entsüklopeedia
laadset raamatut. Aga see ootus oli küll märgist mööda, st pilte
on küll palju ja põnevaid, aga ümmarguse jutu asemel muinasaja
inimeste eluolust laotus lahti hoopis vanema ajaloo uurimine kogu oma
ebakindluses, juhuslikkuses, heitlikkuses ja
spekulatiivsuses.
Möödunud aegu uurivate teadlasdetektiivide
käsutuses on teadmised üldistest protsessidest ja arengutest
mingitel ajastutel mingites piirkondades (nt eellinnaliste asulate
teke Läänemere piirkonnas muinasaja lõpul kui üldine protsess,
mille tingimustega võrrelda konkreetset ala (Tallinn); või
hansakaubandusega koos toimunud keskaaegne linnastumisprotsess); on
pisteline maapõue kultuurkihtidest leitud aineline info, mille
dateerimine on üldjuhul üsna suure veapiiriga ja millest andmete
saamine sõltub sellest, kas puutumatu kultuurkiht üldse alles on
(maapind võib olla juba varem ühel või teisel põhjusel segi
kaevatud või pealmised kihid minema uhutud või tassitud). Lisaks
muidugi rahastus, vähe on konkreetselt teaduseesmärkidel tehtud
kaevamisi, suur osa andmeid tuleb ehitustegevusele eelnenud nn
päästekaevamistest, millest mõnedegi puhul on raamatu autoril
jäänud vaid nentida, et rahastuse äralangemisel jäi lõplik
aruanne koostamata; ja loomulikult ka geoloogilised ja klimaatilised
teadmised; ning kõige viimaks oletused ja teooriad, mis panevad
kokku kõik ainelised leiukillud, pinnamoelised ja klimaatilised olud
jms, et kujutada ette seda, kuidas ammused inimesed võisid tegutseda
ja toimetada.
Mõni ime, et selle kõige juures ei ole
arheoloogilised muinas-Tallinna otsingud seni suutnud ei kinnitada
ega ümber lükata taanlaste vallutuste eelse Lyndanise puitlinnuse
olemasolu, selle aastaringset asustatust või toonaste kohalike
elanike püsiva kaubaasula eksisteerimist. Aga sellegipoolest –
oluline ei ole mitte kohale jõudmine vaid teekond ise; ning
muinas-Tallinna otsides tulevad ka muistne inimtegevus, pinnavormid
ja esiasukate varjud pisut lähemale.
Hiljuti murdsin just
pead, et hea küll, paekimivi on kunagise merepõhja sete, kujutan
ette küll, kuidas see kõik need sajad miljonid aastad tagasi
vaikselt settis ja kivistus, aga mis imeväega küll on osa sellest
merepõhjast kõrgele tõstetud ja läbi lõigatud nõnda, et
moodustus pankrannik? Istusime siis koos mitmesajamiljoni aasta
vanuse trilobiidijupiga guugeldama, kuid saime teada vaid seda, et
keegi päris täpselt ei tea, et palju hüpoteese on. Siin raamatus
muidugi nii ammuste aegadega ei tegeleta, aga siiski mainiti
möödaminnes ära, et üks võimalik põhjendus on kunagise
jääsulavete uuristatud jõesängi olemasolu. Nojah, see selleks.
Aga kui vastne ja noor on selles mõõtkavas kogu Tallinna alune maa,
kus Ülemiste järv eraldus merest 8000 aastat tagasi, ent Harku vaid
800 ja Suur- ning väike Paljassaar said lõplikult maismaaga
ühendatud vaid 100 aastat tagasi, sedagi inimese
kaasabil?
Ühesõnaga, muinas-Tallinn on möödunud aegade
loori taga veiklev ja peibutav vari, kuid seda erutavam ja
väärtuslikum on iga väike mullapõuest leitud killuke,
tuleasemejäljeke või orgaanilise materjali viiruke. Ja olgu selle
põletava küsimusega, et kes ikka Tallinnale ala esimest korda
linnalisel moel asustas, kuidas on – kindel on see, et muinasaegsed
inimesed on siin kandis viibinud juba aastatuhandeid, vähemalt
ajutiseltki.
Ja omamoodi huvitav on mõelda sedagi, et kuigi
metallide kasutuselevõtk oli tohutu edasiminek tsivilisatsioonide
arengule, siis on maapõuest korjatud kivist tööriistad peaaegu
sama kasutusvalmis kui aastatuhandete eest, sellal kui metallesemed
on ajuti võõrale pilgule peaaegu tuvastamatud roostekänkrad. Ning
veel sedagi, kuidas muinasaaegseid ajaperioode on puht praktilistel
põhjustel nimetatud keraamikastiilide või metallitöötluse astmete
vms säilinud materjali järgi. Küllap võiks meie praegust ajastut
plastiajastuks nimetada.
Kokkuvõttes huvitav ja inforikas
raamat, mille lugemine nõuab pisut rohkem keskendumist ja mis ühtlasi
annab aimu ka (vanema ajaloo) uurimise ja kindla teadmise
võimalikkusest üldse. Infot oli loomulikult nii palju, et meelde ei jäänud pooltki, aga eks nii nende tihedate ajalooraamatutega ongi, kui just asjas juba eelnevalt sees pole.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar