Teiskordne
kohtumine Agatha Raisiniga osutus isegi mõnevõrra sümpaatsemaks,
kui esimene, mitte, et ma esimeselegi korrale midagi väga ette
heitnuks. Jätkuvalt meeldivad mulle väga selle sarja
kaanepildid.
Seekordse loo ajal siis ujutab ümberkaudsetes
külakestes üle, huvitav, ma ei viitsi praegu otsida, aga ei ole ju
võimatu, et lugu ongi kirjutatud näiteks pärast seda üht suurte
üleujutustega suve, mil brittide häda ja õnnetus meiegi uudistes
tähelepanu pälvis. Sümpaatse lisaboonusena külastab Agatha
Robinson Crusoe saart ja kirjandushuviline võib sealt tolle
fiktiivse kangelase prototüübi ning tolle saare kohta üht-teist
kõrva taha panna.
Agatha
suhted uue naabriga, sõbralikud krutskid pastoriproua poolt, ning
tema ebakindlusest tulenev okkaline tujukus koos südametunnistuse ja
tegeliku heasoovlikkusega (pildinäitusele kaasa aitamine oli temast
ju ütlemata kena) oli sedapuhku päris sümpaatne kombinatsioon. Mis
mõrvalugu puudutab, siis pisut jääb minu jaoks kuivaks see
tegevusepuru – juhtumiga seotud tegelastega on see häda, et
jätavad väga ükskõikseks ja ka lahenduse kulg on palju
edasi-tagasi sebimist. Aga samas on siiski tegemist kena
meelelahutusega ja igati asjatundlikult koostatud mõrvalooga. Mina
ise jäin aga mõtlema, et Agatha elu ju kulgeb läbi terve selle
sarja (muuhulgas käib ilmselt läbi ka terve müriaad uusi naabreid
ja/või kaaslasekandidaate (läbisegi vanade kandidaatidega)) ja
huvitav, kas M. C. Beatonil oli ka selles osas mingi lõpp välja
mõeldud või jääbki see nüüd teadmata?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar