Huvitaval kombel pole siin Hamishil ühtegi koera ega kassi (pärastpoole on kodusoojendajaks hoopistükkis üks...). Lugu jaguneb pea kaheks, algne mõrvalugu ja sellest oma võimsa loo kasvatanud seniloetud MC romaanidest vast ambitsioonikaim lugu ehk narkomaailma jahtimine Amsterdamis ja mujal, ning Blairi ja Hamishi võitlus jõuab hoopis uuele tasemele. Vaprad külaelanikudki sekkuvad tegevusse ning teevad mõndagi head ja kasulikku kurikaelte napsamiseks. Muuseas laheneb ka algne uimastisõltlase roim. Ja kes küll seda vahendas! Priscillast leiab mainimist vaid üks peidetud foto preilist Hamishi sokisahtlis (ning mida küll see põhjustab).
“Kuidas pidi tema teadma, et roosapõskne tütarlaps, kes käib suveniiripoes abiks, on prostituut? Tüdruk oli olnud soe, helde ja armastav. Hamish oli arvanud, et tema unistused on täitunud. Ta mäletas, et enne uinumist oli ta kujutlenud Annat Lochdubhi politseijaoskonna köögis askeldamas keedunõudega, tema kanaarilind laulmas akna juurde pandud puuris.
Ta silmi tõusid peaaegu häbipisarad.” (lk 155)
Hakkan vist avastama krimiromaanide lugemise võlu – see on isetu lugemine, lihtsalt sulgud teise maailma ja oma konkreetsete argijamadega midagi suurt ühist pole (ulme puhul ka ehk nii, ent selle intensiivsus on kuidagi teine, sa pead sellega kaasa minema, mugandama endale arusaadavaks, heal juhul hakkad fantaasiamaailmas kaasa kondama vms – no krimi puhul sellist “tööd” pole, enamasti tegu enamvähem tuntu maailmaga).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar