Sellest antoloogiast loetud viimane lugu on õige tüütu nägemus tulevikutehnikast,
selline rajaniemilik kõvaulme, kus kõiksugu masinavärgid dramaatiliselt sebivad
kuskil hüpoteetilises ruumis. Tekst, millest lõpuks lasin silmadega üle ega
hakanud end süvenemisega kiusama: igas antoloogias on vähemalt üks lugu,
millest arusaamine (või soov mõista) jääb valgusaastate kaugusele – ning kui
selle ära tunned, pole eriti kahjugi, et niimoodi … suvaliselt läbi lased.
Jah, noh, vabandust, tekstist ei tulnud ridagi. 3 punkti vähemalt selle
eest, et … autoril ju jutt jookseb ning rohkem ei pea selle antoloogiaga
jändama!
2 kommentaari:
No tõest, isegi mul on juba hea meel, et see antoloogia lõpuks ikka otsa sa :)
Veel ... üks ... postitus.
Postita kommentaar