Urmas Vadi – Tagasi Eestisse (2012)

Vadi on kirjutanud romaani. Oma esimese sellise. See ei ole järgmine hüpe paremuse poole peale minu lemmikut, aga ikkagi tähelepandav proosa ja soovituslik lugemine. Ehk kvaliteet. Vadi on hea jutuvestja ning selle teksti lugemine edeneb tõesti ludinal ja vadinal; kõik see, kuidas JohnJuhan laguneb argirutiinist, kaasakiskuv olemise mikrokosmos (no omaette ooper on romaani romaan romaanis ehk Männiste käsikiri, mis tükati testib pahatahtlikult lugeja närve – ent Männiste käsikirja võiks lugeda näiteks Camacho võtmes).

Tegelikult on Vaher kirjutanud Ekspressis sellest raamatust kiiduloo, millega võiks enamvähem nõustuda (Vaher osutab muuhulgas literatuursusele, mis võiks vahel jah vaiksem olla). Ehk siis endapoolselt ülilühidalt kokku võttes – kui eelmine raamat mõjus ilmutuslikult heasti, siis seekordne lugemiselamus jäi nö tuntud headusse. On groteski ja janti ja kurbust (ja no on Männiste käsikiri), on road movie ja on olemise seletamatu äng, on arusaamatus ja otsimine.

Ja need ahvid. Vahel mõjuvad süngelt. Sinu ahv, minu ahv, nende ahv.

sehkendaja
istu mu pingile, kiika mu aknasse

päevaleht

ekspress
sirp
sirp
postimees
vikerkaar