Prestiižne on kuuluda Kümne Klubisse
– sa oled mõrvanud kümme juhuslikult loositud sihtmärki ning
samamoodi tapnud kümme sulle atentaadi sooritajat (ehk siis kokku on
meistri hingel kakskümmend inimelu; samas jäi natuke selgusetuks,
et mis saab maniakkidega, kel soov rohkemaks). Nojah, selline
jahitegevus on vastuvõetav ligi veerandile inimkonnast, ülejäänud
püüavad atentaatide keerises mitte jalgu jääda (kõrvalseisja
tapmise eest on karistuseks tingimusteta surmanuhtlus). Et
atentaaditurg on selline nagu ta on (õilmitsev!), siis on
progressiivselt arenenud kõiksugu atentaaditaristu pakkumine –
riietus, erirelvastus, igasugu nuhkimise abitööd.
Jutt siis sellest, kuidas üks tubli
pudupoodnik saab rõõmustava teate, et talle on seitsmes ohver välja
loositud (niisiis on ta seni sooritanud 6 mõrva ja tapnud 6
assassinit). Mees läheb elevile ja sõber õnnitleb teda – iga
sammuga aina lähemale ihaldatud Kümne Klubile. Aga mis siis korraga
selgub, mõrvatav on nooremapoolne naine, ning mees kahetseb, et
milliseks häbiks see ta sotsiaalsele renomeele olla võib,
naisetapmine pole kunagi kena. Aga mis teha, tuleb teha. Ja ta läheb
New Yorki mõrvakomandeeringusse. Peagi leiab ta selle võimaliku
ohvernaise, kes ei varjagi ennast (mõrvatavaid teavitatakse
eelnevalt, et sellest kuupäevast peetakse talle jahti), istub aga
iga päev nukralt välikohvikus vesiste silmadega. Ülimalt
ebatüüpiline! Mees valmistub mitmel korral naise koksamiseks, aga
ei suuda – naise silmnähtav kurbus poeb hinge, ning lõpuks läheb
ta naisega hoopis juttu puhuma. Ning armub ülepeakaela ja tunnistab
teisesoolisele, et tema pidigi kurval kaunitaril tossu välja laskma.
Ja siis läheb nii nagu ikka tõsiste romantiliste püüdluste puhul.
Toss lastakse välja.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar