02 august, 2018

Robert Silverberg – Grupp (Märkmeid eel-dünastilisest ajastust, 2018)


Tegemist võiks olla pornofilmi päris dramaatilise stsenaariumiga – noh, et tulevik ja polügaamia on norm ning niisuguseid polügaamseid suhteid võimaldab küberseksi kasutamine, kus kahe inimese paaritumist kogevad samal ajal juhtmetega ühendatud grupiliikmed maailma eri otstes. Ja nii seitsmel päeval nädalas (ja ega siis vahekorrad piirdu vaid grupisiseselt, vabal ajal tee mis tahad kellega soovid), iga päev sooritab uue jagatava etteaste järgmine paar. Paarituva mehe ja naise emotsioone kogevad siis vastavalt grupi mehed ja naised.

Aga et tegemist võiks olla pornofilmi dramaatilise stsenaariumiga, siis peategelane vastab korraga, et tahaks lemmikpaarilist vaid endale hoida, temaga koguni grupist lahkuda – mees peab seda armastuse märgiks. Naine nii ei arva. Mees püüab üha dramaatilisemate sammudega naist ümber veenda … aga jah, järgneb katastroof. Ent et tegemist võiks olla pornofilmi dramaatilise stsenaariumiga, siis katastroof saabub õige higises ja erutavas vormis jne.

Nagu kirjeldusest näha, dramaatiline värk! Mis siis see armastus olla võiks ning üksikisiku vabadus ja piirid ning vähemus ja enamus ning mis kõik veel. Nagu ikka, jutt pole just selline, mis paneks 2018. aastal „ohhoo!“ ütlema, aga poisikeselikust vaatepunktist on selline võimalik pornofilmi dramaatiline stsenaarium … no natuke lööv.



Kommentaare ei ole: