Ostsin ja lugesin täna sinu uut luulekogu. Inimlikus mõttes on raske kommenteerida sõbra loomingut, kuna võid inimest solvata või siis mis veel hullem: sõpruse tõttu hinnaalandust teha. Ma ei taha sind hinnaalandada, ega sitasti öelda. Nii et ma räägin siis oma tunnetest-mõtetest ja esitan need väga ebaprofessionaalses võtmes. Seda siis arvustamise koha pealt.
Tekkisid suured, rasvased paralleelid Sylvia Plathiga, kelle vaibi sa kindlasti Eestis representid. Mul on tunne, et sina end ära ei tapa ja see on ainult hea. Elu jne. Mulle tundud sa olevat kõvemast puust, sest Sylvia oli selline keskklassi inimene allasurutud emotsioonide ühiskonnast ja sina oled Eestis rohkem karastunud ja ellujääja kui tema.
See kõik, millest kirjutad on tõsi ja selle pärast on su luule ehe. Mingis mõttes on su luule segu Ida-Euroopa muserdatud paneelmajadest ja Skandinaavia melanhooliast. Hästi ehedalt oled välja toonud küpseks saava inimese emotsioonid ja nendega kaasnevad realisatsioonid, mingis mõttes pesed külmas jões pesu ja vaatad vastaskaldal kuidas rebane üle uduse karjamaa jookseb. Ei tea kuhu. Vaatan, et suhteliselt vaoshoitud riimid. Mäletan, et kunagi plahvatasid paberil palju rohkem. See pole see luule, mida sinult olin harjunud lugema ja see on hea. Mu jaoks. Muutus.
Armastus mingi mehe vastu on üle minemas leppimise kaela. Leppimine iseendaga, kõige inimliku möödumise mõistmisega. Vahepeal kisub metafüüsiliseks, ilusaks. Selline valust voolitud ilu, kannatustega ära teenitud metafoorid mida igaüks ei suudaks leida. Su vastuseta kirjad pole vinguv eideila. Jumal tänatud. Tegelt, ega seda pole su luule kunagi olnud. Aga seda näeb nii palju, et sul real shit hakkab eriti hästi silma.
Ei puudu ka materiaalne pool, see raha otsa saamine ja pidev mure kuidas jääda füüsiliselt ellu. Vaimne ellujäämine sinna takkaotsa. Tean sind päris elust ja su "Vastuseta kirjad" on su pikendus teiste inimeste eludesse. Jube huvitav näha mis sust nii saab, mis tooni võtab järgmine kogu ja järgmine peale seda. On kurbust aga sellega on kaasas ilu. Ma olen avalikult tunnistanud, et ega ma luulest sittagi tegelikult jaga ja ei oska seda eriti fäänsilt hinnata. Samas ma jagan sind, või tean sind natuke. Seega ma tean su luulet, sest sa elad oma loomingut.
Aga okei, põhimõtteliselt tahtsin öelda et ma lugesin su kogumikku nagu alati. Teatud mõttes tahan, et sa oleksid õnnelik aga ma ei tea kuidas sa saaksid seda olla. Olgu, õnn onsitt sõna. Rahu on parem. Et sa leiaks rahu. Mu arust seda sa oma luulekogus leidmas oledki, et need rahad ja mehed on vaid rahu sümbolid mis kaovad ja see rahu peaks tulema endast mitte väljast. Arvan ma.
Olgu, Triin! Selline oli mu avalik kiri/arvustus sulle, loodan et väga sitt ei tulnd!
Sinu M."
Ei puudu ka materiaalne pool, see raha otsa saamine ja pidev mure kuidas jääda füüsiliselt ellu. Vaimne ellujäämine sinna takkaotsa. Tean sind päris elust ja su "Vastuseta kirjad" on su pikendus teiste inimeste eludesse. Jube huvitav näha mis sust nii saab, mis tooni võtab järgmine kogu ja järgmine peale seda. On kurbust aga sellega on kaasas ilu. Ma olen avalikult tunnistanud, et ega ma luulest sittagi tegelikult jaga ja ei oska seda eriti fäänsilt hinnata. Samas ma jagan sind, või tean sind natuke. Seega ma tean su luulet, sest sa elad oma loomingut.
Aga okei, põhimõtteliselt tahtsin öelda et ma lugesin su kogumikku nagu alati. Teatud mõttes tahan, et sa oleksid õnnelik aga ma ei tea kuidas sa saaksid seda olla. Olgu, õnn onsitt sõna. Rahu on parem. Et sa leiaks rahu. Mu arust seda sa oma luulekogus leidmas oledki, et need rahad ja mehed on vaid rahu sümbolid mis kaovad ja see rahu peaks tulema endast mitte väljast. Arvan ma.
Olgu, Triin! Selline oli mu avalik kiri/arvustus sulle, loodan et väga sitt ei tulnd!
Sinu M."
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar