Uku Masing – Mälestusi taimedest (1996)

Aega läks, aga läbi ma selle raamatu taimedest ikka sain. Muutus ise juba omaette nagu potililleks mu öökapil. Oli seal omal kohal ja kes teab, võib olla vaikselt käändus aja jooksul aegamisi valguse poole, vahetas märkamatult asendit, liigutas, kui ma magasin või kodust ära olin. Aegajalt siis jälle mõned õhtud järjest lugesin neid Masingu mälestusi, mis seotud taimedega ja mõtlesin, et võiks taimedest realistlikud botaanilised pildid ka juures olla, oleks väga omamoodi populaarteaduslik-autobiograafiline botaanikaraamat. Paljuski on jutt inimesele, kes taimi ei tunne, liiga konkreetne ja kirjeldav ja noh, igav. Kui oleks taime pilt juures, tekiks kohe äratundmine, õpiks midagi ja tekiks seoseid. Hariduse asi muidugi, ei ulatu ise kuuse-kase-piibelehe tasemest kaugemale.

Raamat on lihtsast positivistlikust botaanikast muidugi üle. Masing ise rõhutab, et kirjutab selle teksti pigem pühenduseks taimedele.

„Neile täiuslikemaile elusolestele – kuigi mõned rumalad nende seas on mõelnud teisiti – kes söönukssaamaks ei tarvitse õgida teist omasugust, kes kuju lõplikkuselt ületavad kõik nõtked ja kauneimate joontega loomad, kes suudavad sööki valmistada valgusest, õhust ja veest, vajades ainult kübekene anorgaanilist ainest oma hoone taladeks. Eriti just selle eest, et nad hoolivad sellest universumi suurimast haruldusest, valgusest, et nad temast oskavad ehitada tõeliselt võimatut, millega mingi loodusekroon ei tuleks toime.“ (10-11)

Lugeda on lehekülgede kaupa kirjeldusi sellest, kus, millal, millises seisus milliseid taimi nähtud, nopitud, ise kasvatatud. Põnevam on aga see, kui Masing räägib oma isatalust Raplamaal, maaelust juba vaat et sajand tagasi. Karmiks läheb, kui mängu tulevad inimesed, siis ei hoia ta end tagasi. Tarkuse, tundlikkuse ja aususe kolmeharulise piitsaga nüpeldab ta halastamatult kogu inimkonna edevust, kadedust, maitsetust, labasust ja muid pahesid. Oi õudust! Kuni armsaimate inimesteni välja ja iseennastki ei säästeta – ta ju ka inimsoost. Uurib end üsna põhjalikult ja need tagasivaated arenguteele ja noorukiea suhetele kodus ja koolieas ongi kõige huvitavam osa raamatust. Ja leiab ikka ja jälle, et on täiskasvanuna siiski muutunud, arenenud – erinevalt teistest. Ja on masenduses teiste mõistmatuse üle, kes on ikka teise klassi aegsetes kaklustes ja kerenuumamises kinni.

„Mina ei taha kõhtu, veel vähem olla kõht. Tahan olla aju, millesse voolavad kokku kõik võimalikud tajud maailmast, tahan liikuda, toimetada, talitada, teha, ehitada, istutada, muuta maailma paremaks ja mitte teda õgida kellegagi võidu. /---/ Olen needitud sellesse aega, kohtamata ühtki omataolist, suutmata viia kaasa endaga kedagi.“ (116) 

„Ja muidugi see, kes juhtub lugema, ütleb, et ka mina olen ülbe – et ma ei ole nii, nagu teised inimesed, et pean end nendest paremaks, väärtuslikumaks, õilsamaks. Jumal küll, kuidas saan selgitada, et ma ei ole midagi nendest. Olen ainult teistsugune, kellele need terminidki ei ole enam sisukad.“ (115)

Huvitav, äkki Masing oli 50ndate Tartus, mil selle raamatu märkmed kirja on pandud, nii üksiklane – just selline mulje raamatust jääb – mingi ümbritsevatest suurema eneseteadlikkuse tõttu? Mingi terava eneserefleksioonivõime tõttu? Laiema pildi nägemise võime või julguse poolest, samal ajal kui paljud sukeldusid (pagesid?) nina ees oma kitsasse erialasse? Kas 50ndate inimesed Tartus olid naiivsemad? Nojah, vast oli ta nii kibe lihtsalt tegutsemise piirangute tõttu, kärbitud tiibade pärast. Võis resigneerunult sajatada, sest vahet polnud, nagunii leviteeris kodus oma paralleeluniversumis, ei lastud teda kuhugi rändama ega ehitama. Maailm pidi ju tematagi kohe-kohe valmis saama, plaanide kohaselt.

EPL