Ilmunud järjekordne
väljaanne sarjast “Etüüde nüüdiskultuurist”. Kogumiku
löövaimaks artikliks on Ainson-Uriarte “Igapäev kui
fantastiline”, mis siis näitab seda, kui mitmekesised tungid
argihalluses peituvad. Argipäev, mis koosneb avalikust Sümboolsest
ja varjatud Reaalsest. Igal juhul tegemist teemaga, mis võib päid
painata või üllatada, meeldivalt või mitte (kuid sellest on juttu
alltoodud tsitaadis), ning kuidas see võib kunstiteostes avalduda.
Kahju, et artiklile pole lisatud illustratsioone nagu Vindi artikli puhul.
“Argiaskeldused on läbinisti sümboolsed, nad esitavad, presenteerivad konstrueeritud mudeleid; see on kui hoolikalt kokku seatud tsirkus, läbimõeldud ja korrapärane etendus ning sellevõrra topeltusutav. Igapäeva a-poole fantastilisus seisneb selle maksimeeritud “normaalsuses” ja samasuses.
Igapäeva b-pool on seevastu platvorm, kus obsessioonid, perversioonid, nihked ja liha võtavad eri kuju ning vormivad karakterit. See, kuidas ja mis eri hetkedel ja tsoonides välja imbub ja väljendub, on sõna otseses mõttes fantastiline. Selles on “ebatõelisust” (võrreldes “tõelisusega”, millega harjunud oleme); kummastust, kummalisust ja kõhedust.
Kui mõelda lacanlikes terminites, siis võiks öelda, et igapäeva a-pool on kui Sümboolne vald ning b-pool seevastu Reaalne. Reaalne on kõik see, mis on teiselpool Sümboolset, sisaldades tunge, traumasid ja liha – ühesõnaga kõike seda, mis on kirjeldusülene (integreerimatu ning ka teiselpool Keelt).
Siit ka seletus, milleks on meile igapäeva a-poolt vaja, milleks me sellest nii kinni hoiame ja seda taasprodutseerime – sest me oleme ihamasinad ning need argikihid ja -askeldused on üles ehitatud ja üksteise peale kuhjatud selleks, et püüda nende kaudu hoida end (mõnikord lausa meeleheitlikult) “normaalsuse” ja “tsiviliseerituse” piires. Argiaskelduste ja nende nii sümboolse rolli ja korduse kaudu tegelikult püütakse piiri Reaalsega kindlustada, või isegi selle kohalolu unustada, kustutada. Seega on Sümboolse olemasolu vajalik eelkõige selleks, et Reaalne meid lihtsalt nahka ei pistaks.” (lk 140)
Kogumiku lõbusamat
või lausa meelelahutuslikumat poolt esindavad Kraavi “Bizarro.
Sissejuhatus veidra poeetikasse” ja Laaniste “Tehiskaaslased ja
nende fiktiivsed elud” artiklid. Kraavi tutvustab niisiis Bizarro
“liikumist”, mil eesmärgiks luua vabameelset veidruste
kirjandust, olla žanrikirjanduse underground. Ja toodud tutvustus
tekitab endaski huvi selle nähtusega tutvumiseks. Kui Kraavi toob
eesti kultuuri puhul veidruse võimaliku näitena ühe Kivisildniku
teksti, siis tegelikult tuleks pilk suunata ameerika nähtuse
eeskujul kuhugi eesti trükiste põhjakihti (see ei ole halvustav
väljend!), kus on kõiksugu veidrusi olemas – tõsi küll, kas ka
täiesti vabameelsed või šokiiharad, seda vist veel mitte. Laaniste
artikkel aga käsitleb seda, et kas on mõtet luua võimalikult
inimsarnast robotit – vastus on negatiivne. See oleks liialt kallis
(pole veel selgegi, kuidas normaalselt liikuvat tehisinimest
saavutada), tarbetu (töötamiseks on parem midagi muud kui inimkuju)
ja pealegi õõvastav (nn uncanny valley). Ent säändsete robotite
eelkäijaks on nüüdisajal nukk-kaaslased, Laaniste siis tutvustabki
sellega seostuvat mõneti problemaatilist fetišimaailma.
“Šklovski loogikast lähtudes võiks seega öelda, et bizarro on (üle)järgmise või kõrgema astme “kummastus”, mille tekitavad mitte niivõrd kirjandusele üldiselt, vaid konkreetsele žanrile iseloomulikud tunnused. Sellele tasandile tõstavad bizarro kõikvõimalikud loo juurde kuuluvad komponendid: fantastilised aegruumid, kausaalsuse puudumine ja absurd sündmustikus, imelikud-irratsionaalsed tegelased ja veidrad teemad, poliitiline ebakorrektsus jne. Veidruskirjanduse sündmustikku iseloomustavad märksõnad nagu imelik, ebatavaline, friiklik, vildakas, haige, julm, nilbe, lõbus, jabur, alatu, camp jms.” (lk 118-119)
Nendele
vabameelsetele artiklitele vastukaaluks on kogumikus Masingu
ettekanne “Rohelise udu vang”, mis on selline vanamoeliselt
mõtlev ja sarjav, mingil moel paistis Masing uskuvat, et helge
tulevik on vaid siis, kui inimesed muutuvad sisemiselt. Eks omamoodi
värskendav on jälgida autori viitematerjali, mis on kogumiku
taustal päris... fantastiline.
“Minu meelest on SF praegu hoolimata rämpsust muilt pindadelt ainus liik proosat, mille kohta võib öelda, et tema autorid vähemalt osalt mõtlevad. Ainult see liik kirjandust kuidagi rahuldab inimese vajadust teada, mida võiks teha olemasolevate ja kujuteldavate tehniliste vahenditega. Rahuldab ka vajadust mõista, kelleks võiks saada inimene ise. Seda ei tee aga hoopiski mitte eksistentsialistlik-darwinistlik timukakirjandus, ega tee ka tegeliku kolhoosi-tehase elu olukirjeldajad autorid või perekonnaromaanide kokkuvorpijad. Järgmiste aastakymnete kirjanduses on tõenäoliselt pääosa just teaduslikul fantastikal.” (lk 40-41)
Orgilt on kaks
artiklit eesti ulmekirjanduse oludest: “Pilk eesti ulmekriitika
tulemisse ja olemisse” (niisiis üpris viitetihe ülevaade
omamaisest ulmekriitikast) ja “Aurupunk ja tujuulme. Kuidas lugeda
Indrek Hargla “Frenchi ja Koulu” lugusid”, kus ta püüab
kodustada kaht omakeelset mõistet: tujuulme ehk comic fantasy (lk
112) ja pudrumentaliteet ehk pulpmentaliteet (lk 114). Ühtlasi on
natuke segasevõitu mõte, et aurupunk on kui eesti kultuuri ja
ajalugu iseloomustav hiljaksjäämist ja katkestust hästi
iseloomustav paradoks (lk 112). Et siis, pange aurupunki. Aga F&Kle
lähenemine on korralik.
Kogumikus on veel
mitmeid ja mitmeid artikleid. Aga neist ei hakka rääkima.
“Kui ma mõtlen fantastilisest, siis mõtlen ma igapäevast. Igapäevast, mis koosneb maad võtvatest, laiali laotuvatest vaikustest, mis omakorda annavad ruumi üleskerkivatele fantaasiatele. Mind huvitab see kardinatetagune igapäev, kus igaüks meist on kooldus väljapressivate afektide kohal ning samal ajal läbitud pidevast kõhklusest toimuva illusoorsuse või tõsiseltvõetavuse suhtes.” (lk 139)
2 kommentaari:
Aune artikli juures pole pilte sellepärast, et nende maailmakuulsate kunstnike tööde avaldamisõigus oleks meile ülejõukäivalt kalliks läinud.
Jah, see on loogiline.
Postita kommentaar