Jutud eestluse väljasuremisest on enam
kui alusetud. Vähemalt selles lühijutus, kus üheks
kõrvaltegelaseks on eestlasest (militaarne lindmees) Jürgo ja ka
mõned lätlased jms (kes siis igisäilunud natsionalismist räägivad
üldkeelt nö rahvusliku aktsendiga), ning elavad nad miskisuguses
Balti mere äärses valgevenelikus tulevikumaailma paariariigis
Trovenia, mida juhib surematu lord Grimm (Trovenia rahvuslikuks
linnuks on balti albatross!). Meie riiki laastavad aegajalt Ameerika
superriigi supersõdalased, ja sellised ameeriklaste invasioonid (või
õigemini kättemaksuaktsioonid) on tegelikult üsna harjumuspärased,
seekord siis arvatavalt juba 22. rünnak meie lord Grimmi vastu
(erinev vast see, et nüüd kasutatakse baltlaste vastupanu
mahasurumiseks muuhulgas tuumapomme). Sõjamehed lendavad (tiibadega
ja nö turbojõul) ja kõiksugu lahingurobotid keeravad segi.
Loo peategelane on sõjalist karjääri
alustav noor neiu Elena, kes vaatleb Jürgo ja seltsilistega
hiiglaslikul ja poolelioleval lahingurobotil istudes ameeriklaste
(lendmeeste) õhurünnaku algust, ning vastupanu mõttetust nähes
läheb koju oma noorema venna Matti(ase) ja hoidja Zita juurde; ent
nähes telekast ülbet lord Grimmi ameeriklasest vangi ähvardamas,
aimab ta, et seekordne ameeriklaste kättemaksuaktsioon tuleb
tavapärasest mahlakam. Pommitamise eest peitutakse keldrisse, kuid
peale maja purukspommitamist tuleb ellujäänutel sealt lahkuda –
ja nähtavale ilmub lohutu linnalahinguväli. Elena püüab päästa
pommirünnaku läbi haavatuid (väikevend Matti saab gringode
plahvatustes põletushaavu, aga tsiviilkaitse toimib!), ning asub
seejärel tagasi rivvi.
Eks siis selline ole see idaeurooplaste
ülbe tänamatus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar