Jaan Rannap: Tuukerkoer Torru ja teised loomad

 

Alustuseks ütlen, et "teised loomad" on palju paremad kui "Tuukerkoer Torru". Nad on realistlikumad, põnevamad, ma usun neid, aga Torru lugusid ma ei suutnud uskuda. 

Ega nad halvad ole. Kuna raamat algab tuukerkoer Torruga, lugesin temast kõigepealt, ning kuigi ma sisust midagi ei mäletanud - kunagi varem olen ka lugenud - oli mul üsna kohe selgus käes, miks ma raamatule Goodreadsis kolm tärni andsin. Kolm tärni ehk "meeldis". Kutsu on nunnu, üheksakümnendate õhkkond veidi ülepaisutatud, aga no olgu. Mälestused ikkagi. 

Kuigi on ebausutav, kuidas senise koerapidamiskogemuseta Jürgen on kümnekuuse Torru pea täiuslikuks teenistuskoeraks treeninud ja koer seejärel võimsalt sekkub iga Jürgeni või tema omanduse pihta suunatud agressiivsuse osas ning alati võidab, no olgu, no olgu. Ta on ju armas. Ja Jürgen ka. Ning Jürgen saab tänu Torrule rahamuredest priiks ning palju sõpru ja jee. 

Veidi liiga muinasjutt, aga üheksakümnendad - neid on harva kirjutistes, mida ma loen, kirjeldatud. Meeldiv nostalgia. Liiga unistav, "oi-ma-tahaks-sellist-koera", ent samas ikkagi tore.

Siis sai tuukerkoera osa läbi ja tulid teised jutud ning korraga mõtlesin ma, kas kolm tärni ikka vähe pole. Need teised jutud teistest loomadest võtavad kaks kolmandikku raamatust enda alla ning on nii palju paremad. Jaan Rannap oli ju päriselt hea kirjanik. 

Need tema kirjutatud inimesed olid korraga nii palju usutavamad kui Jürgen ja Loore. Üheksakümnendad olid nende jaoks alles kauge tulevik, nad mõtlesid muudest asjadest. Kel oli sõdurisinelile viisnurga märk sisse kulunud, kes tahtis Siberisse kulda kaevama minna, kes oli polaaraladel haltuurat tegemas. Võibolla on meeldivuse asi selles, et aega enne üheksakümnendaid mäletan ma vähe ning tšukside ja vepsalaste lood saidki mulle tuttavaks koos teadmisega, et väikerahvad on tähtsad, väikesed kultuurid põnevad, olen väikesest saati teadnud, kuidas  liikde sissetoomine saatanast, ja Rannap räägib ses raamatus asju, mida ma tean ja usun. Kui ta teebki meeste mõttemaailma või elu kirjeldades vigu, ma ei märka neid, sest mäletan seda ajastus nii vähe ja meeste pähe üldse ei näe. 

Aga tegelikult arvan, et pigem kirjutas ta need vanemad lood ise uskudes ja nähes, mismoodi elu toimib, mismoodi on. Aga tuukerkoer Torru lood tulid juba väga väljaspoolt, mitte kogemuse toel, vaid selle pinnal, mis eemalt paistis, kuidas elu tundus olevat. Ja üheksakümnendatel oli ta juba vana mees ning see aeg oli talle võõras ja veider. Tuli sealt tausta võttes pisut võõrik veider lugugi, mis siis, et koeraliik vana tuttav.

Olgu, meessugu oli talle ka tuttav. Mehed ja poisid mõlemad. Naistest Rannap ei kirjuta. Mõned libisevad läbi meeste tegevuse, sest mehed vahel puutuvad ka naistega kokku ja mõndele koguni meeldivad naised väga, aga naine on tema lugudes ikka Teine, pooleldi märkamatu. Kõik "Tuukerkoer Torru ja teised loomad" loomtegelased on ka isased, ainult kala on emane.
Piisavalt kaugel inimesest, et teda kuidagi tõlgitavaks pidada. 
Naissugu ei ole küllap Rannapile arusaadav olnud.

Muidugi need realistlikumad, ehtsamad lood ei lõppenud alati õnnelikult. Sest elu ei ole selline. Ses osas oli tuukerkoer muidugi meeldivam - lastele mõeldud muinasjutt lõppes rõõmus ja rahus. Elu aga - elus ei või iial teada. 
Täiskasvanutele mõeldud lood on midagi Ernst Seton-Thompsoni stiilis lausa. Iial ei või teada, kuidas lõppeb, aga kui kurvalt, siis ikka väga kurvalt. 
Võibolla ka sellepärast ei meeldinud Goodreadsis mulle "väga"? Sest mulle ei meeldi kurb olla. Aga ma kurvastan, kui lool on kurb lõpp.
Siiski - head lood vajavad reklaami. Vist tõstan hinnet. 
Sellest hoolimata, et kogu kokkupanijad kirjastusest TEA ei ole üldse aru saanud, mida ja kuidas oleks hea teha. "Tuntud nimi ja igal pool on loomad, läheb loosi!"