Osutus
üllatavalt hõlpsalt loetavaks, üllatavalt vähe masendavaks ja
samas üllatavalt mitmekülgseks. Nagu netist lugeda võib, siis on
lugu, kus lapsehoidja tapab kaks hoolealust ja iseennast takkapihta,
ajendatud sel samal aastakümnendil aset leidnud päriselu juhtumist
USAs. Kuid tegemist ei ole kaugeltki mitte selle loo ilukirjandusliku
versiooniga – Hällilaulu tegevus leiab aset Prantsusmaal ning
Louise on siiski fiktiivne tegelane, kellele on ühest küljest antud
piisav psühholoogiline taust, mis teeks temast usutava mõrvari –
samas siiski võtmata lõpuni fookusesse seda hetke ja tunnet, mil
minnakse lõplikult üle piiri.
Teisest küljest liiguvad nii
Louise kui ka teised tegelased meilegi tuttavlikus ühiskondlikus
ruumis. Ruumis, mis on täis ebavõrdsusi ja kitsaskohti – taustal
on lõunane mänguväljak täis mujalt riikidest pärit
lapsehoidjaid, inimesi, kelle argireaalsus on hoolimata sellest, et
viibitakse samas ruumis, valgusaastate kaugusel neid palkava
keskklassi igapäevast. On olemas käibefraas 'esimese maailma mure'.
Muidugi ei ole Pauli ja Myriami argimured kuidagi väikesed või
tähtsusetud, ent mille arvelt tuleb lõpuks see lahendus ja miks
peab see tulema millegi arvelt?
Louise enda ja tema tööandjate
erinevus ei tulene erinevast päritolust, ei ole võõrtööjõu ja
pagulase erinevus enda kodus heal järjel oleva kohalikuga, vaid
pigem klassierinevus. Tema oskused kokanduse, lastega toimetuleku ja
kodumajanduse osas on laitmatud ning seda ei või salata, ent ometi
nõuab eraldi pingutust ja tähelepanu olla taktitundeline, mitte
tunduda üleolev, mitte suhtuda nagu teenijasse. Kantud riiete
kinkimine ja vastikustunne selle ees, et maitsemeel ja
väärtushinnangud võiksid valetpidi seguneda.
Kolmandaks ka ehk üldisem
küsimus – miks on siis ikkagi nii, et hoolitsemine, väikeste või
vanade, ent igal juhul väetite eest, on ikka veel see „naiste
värk“ (vt tsitaat allpool), mis peaks käima kusagil silma alt
ära, mille võiks ära teha keegi teine, kellest ei pea palju arvama
ja kes parem ei võiks ka liiga palju tahta ega tüli teha. Louise
taust näib hõlmavat sellist suhtumist, mida illustreerivad ka tema
suhted tütrega, suutmatus väärtustada iseennast, enese last, ent
ometi vajadus kuuluda, olla armastatud, vajatud...
Kuid ma
hindan seda, et ei tõmmata üksühest jämedat joont kõigi
ebavõrdsuste ja tragöödia vahele. Louise on indiviid ja tema tegu
ei ole lihtsalt ühiskondlike tingimuste summa. Kuid nagu ikka on
raskete teemadega, siis tihti on just see, kui juhtub midagi
šokeerivat, võimalus natuke avatuma pilguga ringi
vaadata.
Natukene siis Louise'i endise kaasa
suhtumist:
„Jacques otsis usinasti tööd. Sellega soetud sekeldused täitsid kogu ta aja. Ta lahkus harva kodunt ja laotas oma toimikud madalale lauale, televiisor kogu aeg taustal mängimas. Sellal ei kannatanud ta enda läheduses lapsi ja nõudis, et Louise hakkaks oma tööd tegema laste vanemate pool. Laste köhimine, vääksumine ja isegi naer ärritasid teda. Erilist vastikustunnet tekitas temas Louise. Tolle lihtsakoelised askeldused põngerjate ümber ajasid ta tõelisse raevu. „Sina ja su naistevärk,“ kordas ta. Tema meelest polnud üldse ilus neist toimetustest rääkida, need oleksid pidanud maailma eest varjule jääma, noist tittede ja raukade asjust poleks tohtinud üldse midagi teada. Need on viletsad eluperioodid, orjuse ja korduvate liigutuste aeg. Aeg, mil jõle ja häbitu keha ning tuim ja haisev füsioloogia vallutavad kõik. Kehad, mis nõuavad armastust ja juua. „See võtab ära igasuguse isu mees olla.““ (lk 75)
Kuidas selle armastusega siis on, kas
seda saab osta? Aga müüa? Mis võiks olla selle väärtus?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar