Jakob Kõrv - Kindel eesmärk (1889)

"Midagi pole ilmas kardetawam, kui see, et keegi ennast tujust ja kergest meelest wõita laseb. Häda sellele, kes wastu ei jõua seista! (lk 251)"

Tänapäine lugeja, kelle kätte satub enam kui saja aasta vanune gootikirjaline tekst, ei saa lugedes jääda sisu tasemele, mööduda keele võlust, jätta märkamata vanaaegse keele ja kirja kasutust ning võrdlemata kaasaegse keelekasutuse ja grammatikareeglitega, alates kirjavahemärkidest, lõpetades sõnade tähenduse muutumisest, mistõttu sellisest – käesolevast – teosest rääkides on sisust ehk isegi huvitavam ja tähelepanuväärsem keeleline tase.

Aga ikkagi natuke sisust. See on raamat talupoja ja mõisniku suhetest. Peategelane on mees nimega Tõnu Konrat (kusjuures, autor Kõrv pole vist päris kindel, millist kirjapilti kasutada - vahel Konrat, siis Kondrat, aga ka Kondrad), kes eesti mõisniku juurest põgenemise järel jõuab elama Riiga, tubli töömehena saab seal rikkaks härraks, kel ka poeg sünnib, eaka ja rikkana, 50ndates eluaastates naaseb Tõnu tagasi Eestimaale, lapsepõlvepaika Alatskivi lähedale mõisamaadele, tänu juhuste kokkulangevusele ostab kättemaksunaudinguga endise mõisniku maad, ning paneb oma poja (mõelge vaid, lihtsa eesti talupoja poja!) mõisniku tütre abikaasaks (""Paruni herra! mis oleks Teie isa mõtelnud, kui keegi temale peale selle, kui ta mulle seda weikest karistust andis, oleks ütelnud, et minu poeg ühel päewal tema pojatütre wõtma saaks?” (lk 165)"). Teose edenedes muutub peategelaseks Tõnu poeg Johannes, andekas, haritud ning sümpaatne noorsand. Raamatus leidub kirgi, hingepiina, valestimõistmisi, ja möödarääkimisi, lõpus loomulikult puhast headust, üllast leppimist ning tõelist armastust.

„Kindel eesmärk" ei hiilga küll psühholoogilise süvaanalüüsiga, kuid on siiski oodatust keerukam ning mitmetahulisem. Pille-Riin Larm on kirjutanud: "Kõrvi algupäraseks ilukirjanduslikuks peateoseks on jutustus „Kindel eesmärk”, mis hakkas ilmuma /…/ esmalt järjejutuna (1888). Teoses kujutatakse kärneripoisi teed miljonäriks, stiililt ja sisult jääb teos vähenõudlikuks.” Võimalik, et siinkirjutajagi ootused olid liiga madalad, kuid meeldiva üllatusena ilmnes, et lisaks mustale ja valgele hea-halva vastandusele leidub siin ka keerukamaid karakteriseeringuid. Jakob Kõrv oli aga kahtlemata hea jutustaja, kes ei peljanud aeg-ajalt ka põnevaid moraali- ja tarkusesõnu vahele pikkida. Näituseks: "Kenad naised on kõik edewad ja tahawad kõikide meeste meele pärast olla." (lk 214) ja "Kõige paremadgi naised pole muud, kui piinajad waimud meeste kaela peal. Kõige mõistlikumatelgi on ikka oma osa narritempusi. (lk 215) " Dialoogideski esineb aeg-ajalt üllatavat teravust, irooniat ning mitmeplaanilisust, mis muudab raamatu eeldatust märksa mitmeplaanilisemaks.

Nii nagu on segadus peategelase nime kirjutuslaadis (Konrad, Konrat, Kondrat), on põnev näha keelekasutuses ka teisi ebajärjepidevusi, näiteks märgatava reeglistikuta mitmes variandis esinevad sõnad: parun ja paron, ("Mull on hea meel, Teid tundma saada, härra Kondrat,” ütles paron, eht mõisniku wiisil uhkeste teretades. „See on küll aga wana tutwuse uuendamine, paruni herra,” ütles Kondrat ja kumardas parajaste. (lk 64-65)" "Temal oli üks tuttaw sõnade register peas, ja neid rääkis ta nõnda, et igaüts arvama pidi: see parun on uuema aja laps.” (lk 65)). Taolise ebapüsivuse põhjuseks võiks muidugi arvata, et kirjanik Kõrv erinevad lõigud erinevatel päevadel kirjutanud on ning eesti kirjapildi grammatika tolleaegne vähene raamistatus ja reeglistatus ei andnud pidepunkte, mille toel eelnevalt kirjutatut mäletada. Sellegipoolest on üle mõistuse veider näha taolist anarhiat sõnakasutuses.

Loomulikult on vanemate tekstide puhul silmatorkav ka võõrsõnade kirjapilt, nagu ka veel 20. sajandi alguse tekstides, ilmnevad needki ebakindlal ja eesti keele kõlale ja (praegusele) grammatikale mitte vastavas vormis, nt olivipuud, advokat, prohvessor, politika (aga kõne all olevas teoses ka: "poliitika").

Siinkirjutaja üks lemmikuid on kirjapilt: sõnad mul, sul, tal on vanas kirjakeeles mull, sull, tall. Hhuvitav, millal võetigi vastu keeleseadus, mis kirjakeeles talle ja tema, mulli ja minu, eristas.

Võrreldes tänapäevasega on 19. sajandi tekst siiram, ausam, puhtam, naiivsem ja lapselikum. Enamus praegusaegseid eestlasi kõneleb kirjakeelt (ja samas - interneti kasutusest tulenevalt on jällegi märgatav kõnekeele mõju kirjakeelele). Tolleaegne kirjutatud keel juhindus mitte niivõrd ettekirjutatud reeglitest, kui keeletajust ning -tundest. Grammatikareeglitega vägistamata esinevad (pealtnäha) suvaliselt mõlemad sõnakujud "nüüd" ja “nüid", "peaks" ja "piaks", "healel" ja "häälel", "rõõmus" ja "rõemus". Ka kasutatakse nime Peterburi, siis jälle Peeterburi.

Loomulikult erinevad ka kokku-lahkukirjutamisreeglid, (nt “liht teenistuses”).

Põnevaid sõnu leiab muidugi ka, nt "valvaka-juusteline mees", tõeline kaunissõna : "kapstas" (ehk "kapsas").

Veel grammatika-alaseid tähelepanekuid: vähene osastava käände kasutatavus, selle asemel omastav. Kõik riikide jm kohanimedega seotud sõnad on kirjutatud suure tähega: Eestlane, Riialane, Venekeel, Saksakeel (üks sõna!). Komakasutuse kohapealt tundub asi olevat üsna juhuslik. Samuti on arusaaamtused –gi ja –ki liite kasutamises. Kõla järgi? Nt millesgi, misgi, oleksgi, aastatgi, minutitgi, vähematgi, aga ka vähematki, sõnakestki, tuleleegistki, sügavusestki.
Käesoleva teksti lõpetuseks aga mõned tarkuselaused ja muidutsitaadid.

* "Maailm on niisugune, et arwaste keegi parun ehk kuningasgi võiks kiita, et ta kunagi mõnd kärbest weini klaasist ehk palja Jumala weega alla poleks joonud. Kui suutäis hea ja kärbes mitte liig tugew pole — joodagu rahuga. (150)"

* "Johannes armastas — ja armastus ei tunne mingisugust mõisturikast harutust. Armastus lubab asju käända ja wäända — tema wald on: riimita laul. (144)"

* "Päewade ja raha raiskamise haigusel on just seesamasugune wiis, nagu wiinajoomise haigusel: sagedaste kisub ta pööraja jälle tagasi oma küisi ja sagedaste weel hullemine, kui enne. Ainult see on mees, kes täieste seda nõrkust wõidab — ka neid mehi on. (lk 88)"

* "Pentsikas mood, see pagana suitsetamine. Need sigarid maksawad läbistiku kümme kopikat tükk. Kümne minuti pärast on Sul kümme kopikat suitsus wastu taewast lastud. Kas see küll mitte üks weider wärk ei ole?" (lk 118)

Kätlin Padesaar – Veel üks paradiis (2008)

“Tüdruk mõtles, kas Oliver ei tahaks kunagi teles töötada: uudiseid lugeda või mõnda saadet juhtida? Ta sobiks väga hästi saatejuhiks. Tema keha oli treenitud ning talle meeldis ujuda. Poiss oli hea ujuja.” (lk 34-35)

Raamatut alustades tekkis mulje nagu loeks vampiiritapja Buffy sarnast noorteseriaali – ameerika keskkoolinoored ja nende pinev kodu- ja koolielu; aegajalt vilksatab tekstis midagi müstilist (nt Vorlacki needus). Mõni sõidab Corvette'ga ja mõned osalevad jalgpallivõistkonnas, noormeestel on heal juhul bradpitilik välimus. Põhimõtteliselt võiks olla tegemist kasvõi tõlketeosega – peale autori ja mõne tegelase nime ei ole mingit seost Eestiga. Mis ei tähenda, et iga eestlase kirjutatud tekst peaks olema eestilik vms – lihtsalt sel klišeelikul tekstil puudub omapära, ta kopeerib eeskujusid. Seda võiks nimetada lihtilukirjanduseks. Milles peitub oma võlu ja valu.

“Kahju, et ta oma elu suitsetamisega ära rikub. See oli armas, kui ta ütles, et suitsetamise asemel võib ta mind suudelda.” (lk 60)

Võlu ja valu peitub selles, et selline lihtilukirjanduslikkus muutub mingil hetkel kohutavalt naljakaks. Teemad võivad siin teoses olla igati tõsised – nt koduvägivald või isa otsimine – aga seda ümbritsev muu seebiooperlik tegevus tõstab käesoleva teose küll eesti campi kullafondi. Peategelane Elise võib sattuda kasvõi autoõnnetusse, aga viis kuidas seda muu tekstisousti sees esitatakse, on lihtsalt naljakamast naljakam. Ning teose šokeerivalt veider lõpp on juba otsene noatorge lugeja kõhulihastesse.

“Tüdruk ei teadnud ühtegi inimest, kellele meeldiks haiglas aega veeta, eriti veel haiglavoodis televiisorist ainult kolme erinevat kanalit klõpsides.” (lk 101)

Niisiis, vampiiritapja Tuhkatriinu (lk 90) ja Raul Angelose seiklused, kohustuslik eesti veidra huumori austajatele.

Kärolyni sisukokkuvõte
yuki lugemispäevik

---

Vaapo Vaher (Looming 2009/3)
Kätlin Padesaare raamatukese „Veel üks paradiis” tunneteookeanis pole mina, patune, vääriline ega suutlik siuglema.

Vladimir Wiedemann – Maagide kool (2008)

Viimase aja kõmulisim raamat on tõesti lugemist väärt. Üks väga huvitav tahk Nõukogude Eesti eluolust, mis senini tuttav vaid siseringi inimestele. Nõukogude Eesti elu nähtuna sisserändanu silmade läbi on laiemale lugejaskonnale vast eelkõige lühidalt tuttav Sergei Dovlatovi mõne teose abil. Aga nüüd on lisandunud pea 190 lehekülge pooleldi uskumatut ja pöörast teksti (lisaks vinged fotod ja veidrad pildiallkirjad). Ja ausalt öeldes on siin mõttetu eristada eestlaste ja sisserännanute kogukondi, need on siin üpriski internatsionaalselt lõimunud.

“Nimelt sattusid Kunja ja Pepi juba kohe peale “lendu” minekut mingitel madalamatel tasanditel n-ö astraalsete mentide otsa, kes seda piirkonda kutsumata külaliste eest valvasid ja need omakorda kutsusid telepaatilisel teel välja juba reaalsed võmmid, kes ühtäkki ei tea kust meie pingi ette siginesid. Võmmid olid neljakesi.” (lk 30) – ei ütle, mis edasi sai.

Kui antud teost käsitleda kui ilukirjandust, siis see oleks nagu Venedikt Jerofejevi seiklused 1970ndate Nõukogude Eesti tingimustes – ehk siis mõningased lääne mõjud + eestilikud mõjud + nõukogude reaalsus + vürtsiks oriendi mõjud.

Kuidas sigasid rongiga edasi toimetada:
“Rongisaatur võtab endale reisile kaasa kümmekond pudelit valget viina.
Seejärel paneb ta sigadele ette maksimaalse koguse jõusöödast körti ja valab selle sekka kogu viinatagavara. Pärast seda ronib ta juba esimeses jaamas maha, paneb vaguni kõvasti kinni ja läheb rahumeeli koju tagasi.
End sellist spiritualiseeritud lobi täis vitsutanud sead vajuvad varsti ära ja magavad väga kaua. Ükskord üles ärganud, trügivad nad muidugi kohe künade juurde ja lülivad taas end välja. Ja nii kestabki see terve reisi aja. Siga magab, komandeering jookseb. Loomasaatur, olles vaguni saabumise aja sihtpunkti enam-vähem välja selgitanud, sõidab sinna kas tavalise reisirongi või lausa lennukiga, võtab oma hoolealused vastu ja annab vastuvõtjaile üle. Tõsi, sead jõuavad kohale küllaltki vaevatud olekus, vaat et füüsilise kollapsi piiril (närvide omast rääkimata). Kuid need on juba tootmiskaod ja käivad asja juurde.” (lk 154)

Igatahes, linkidest saab palju huvitavat lugeda raamatu kohta, mul pole mõtet korrata neis kirjutatut.

rada7 vestluses osaleb raamatu toimetaja
metroo
vaimumaailm
exloikam
sirp
epl
trash can dance
sirp matsin
sirp jõgeva
trakyllmaprokrastineerinj2lle

Merilin Seppard - Saskia maailm (2008)

“Kas on Gen pereeluks valmis? Ta teab, et kunagi see nagunii juhtuma peab ja juhtubki, aga praegu? Kas on juba õige aeg? Ta ei kahtlegi, et armastab Saskiat, kuid mida suudab ta naisele pakkuda? Kuhu ta Saskia elama viib? Gen elab isegi alles vanemate juures. Tal ei ole sellist raha, et kohe elamispinna osta saaks, ja edasi – kas ta üldse suudab oma naist üleval pidada? Tema eest hoolitseda nii, nagu vaja? Kas ta suudab rahuldada naise kõiki vajadusi? On ta küllalt mees, et armastatud naisega temaga voodis hea oleks?” (lk 51-52)

“Tema ees istub naine, keda ta kogu südamest armastab ning ta teeb kõik, et sellel naisel oleks hea. Gen ei suudaks endale kunagi andestada, kui laseks Saskial endal käest libiseda. Jälle minna lasta, nagu ta seda kooli ajal teinud oli. Mees teab, et järjekordne kaotus ühe ja sama naise pärast oleks liialt valus, et seda veelkord läbi elada. Ta on juba otsustanud – ta tahab seda naist. Ka tema suurimaks sooviks on jagada Saskiaga ühist kodu ja kasvatada koos ühiseid lapsi. Kui see just nüüd tulema peab, siis tulgu! Pole siin midagi karta ja pabistada, sest ükskord tuleb see nagunii, arvab Gen. Kuid kuidas seda Saskiale öelda? Ei saa ju ometigi kohe rõõmust ogaraks minna ning hüüda: jaa, just seda ma tahangi. Ta peab jääma diskreetseks, näima tugev. Gen on ju ikkagi mees, ja mehed nii ei käituks. Nad on terasemad, kui naised iial arvata võiks.” (lk 52-53) – nii arvab autor, et 19-aastane noormees võiks täiskasvanalikult arutleda. Kivi kotti.

Siivas noorteraamat, sobiks rahvuspatriootiliseks koolilugemiseks – pole seksi, narkotsi ega vägivalda. Noor naine unistab perekonnast – Eesti riigi unistus pisikeste eestlaste juurdekasvust.

Omamoodi huvitav on lugeda 19-aastase tänapäeva Kadri maailmavalust ja armastusevajadusest – kui mööduv see kõik on. Tulevad järgmised valud ja vajadused, mis toovad varasemat meenutades vaid nostalgilise naeratuse suule. Ei julge arvata kui vana või noor raamatu autor võib olla. Igatahes on võileiva koefitsent nullis.

Raamatu pea olematu kujundus (v.a. campilik esikaas) ja anonüümne autorsus on igati plussiks – pole lugemist suunavaid faktoreid, saab vaid puhast teksti lugeda. Ilma irooniata – see on hea.

“Ta pole veel märganud, et Gen oma kohustusi tõsiselt ei võtaks või neile käega lööks. Ei, mees on täpne ja kohusetruu. Saskia naeratab endamisi õnnelikult, sest ta teab, et kuidas mees suhtub oma kohustustesse, nii suhtub ta ka kõigisse oma suhetesse ja elusse üldse.” (lk 59)

Aleksander Müller – Sokk bordellis ja teisi karupunne (2008)

Kapseldunud, hermeetilised lühijutud, mis ehk kõnetavad Mülleri talendi austajaid. Deliirsed omamütoloogilised lühijutud või laastud, killud nõukaajast ja nüüdsest Tartust ning selle elanikest, samuti anekdootlikuvõitu töötlused erinevate suurmeeste juhtumistest ja muidu suurtest narratiividest. Igal laastul on omamoodi õpetlik ivake Mülleri poolt.

Miks see välja anti, kes teab. Ju koostajad tahtsid kirjandusmaastikku värvikamaks teha. Ehk aastate pärast räägitakse mõndades ringkondades sellest kui kultuslikust teosest. Ei oskagi midagi muud kirjutada.

Ari Lanto – Itta armunud (2006)

“ “Mida temasugune küll minus leiab?”
“Võib-olla seda, mida tüdrukutes üha vähemaks jääb...”
“Jah? Ja mis see võiks olla?”
“Pakuks, et lihtsus, loomulikkus, sinu optimistlik ellusuhtumine... Ehk mängivad siin mingit rolli ka sinu moraalsed hoiakud...”” (lk 167-168)

Raamat teoloogiaüliõpilase Hanna armumisest Baltimaadest reisijuhti kirjutavast jaapanlasse Ichirosse. Tegevustik toimub Tartus, ehk nii millalgi sajandivahetuse paiku, äratuntav on nii Emajõeäärne, Toomemägi kui ka endine Wilde kohvik. Ringi sõidavad kollased lõõtsbussid ja muusikat lindistatakse kassetidele.

Hanna on määratlemata vanuses naisterahvas, ehk nii 25-45-aastane. Aga vähemalt on ta võrdlemisi nooruslik. Teisedki tegelased pole hiljuti keskkoolist vabanenud noored, vaid pigem küllaltki elukogenud, hmm, üliõpilased. Meeste ja naiste vahelised suhted on kammitsetud ja hingestatud; veel “hullemaks” läheb kui toimub Hanna ja Ichiro teineteise vastu huvi tärkamine (raamatu tutvustus nimetab seda zenilikuks). See on õrn ja delikaatne armumiselugu, puhas õhkav piinlemine. Mõnes mõttes tuletab see meelde seda, kuidas mees või naine toodab erootikat, kui käegakatsutav või paljulubav see vastavalt on.

Tekst on justkui keskealise või vanema kirjutatu, rahulik veeremine või voolamine; vanamoeline, korralik keelekasutus. Algul see mõjus ebausutavalt, aga sellega harjub. Võibolla imiteerib see (ala)teadlikult idamaist kirjutamist. Aegajalt on autor kirjutanud mõneti tekstiga mitte just haakuvaid lõike (nt öise sääse tapmine lk 195-196), mis on toredad ja värskendavad.

Peaks vist blogi jaoks tekitama eraldi märksõna - “võileibade söömine külaskäigul”. Kas on tõesti olemas sellist maailma, kus noormehe või neiu külaskäikudel kellegi kodusse valmistab neiu noormehele võileibu? Jumala eest, ma tahan viibida sellises võimalikus maailmas. Millegipärast on selline situatsioon just iseloomulik naiskirjanikele, kes kirjeldavad noorte inimeste sotsiaalset suhtlemist. Veider ja huvitav.
Aga Ichiro tegi Hannale vastavas olukorras hoopiski jaapani omletti. Välismaalane, raisk.

intervjuu

arvustus

Michael Gordon, Bernard Trainor – COBRA II. Iraagi sõda ja okupatsioon (2008)

Raamat nagu hullumeelsuse lähiajalugu. Selge, et siit raamatust ei saa lugeda absoluutset tõde või midagi sellist, ning eks alljärgnevad tsitaadidki ole sõltuvuses lugeja rikutusest. Hea, et autorid esitlevad oma uurimust liigsete emotsioonideta (näiteks ei torka silma hüüumärke vms) ja kommentaarideta.
Raamatu esimesi peatükke lugedes on tunne nagu loeks mõnd põnevikku – kas head kutid ikka jäävad peale, kas sõda jääb olemata. Tunne, nagu viibiks irratsionaalses maailmas.
Kui sõjaks valmistumise puhul võib tunda autorite mõningast kriitilisust, siis sõjategevuse rekonstruktrueerimise puhul ollakse kindlalt “omade” poolt (neist kirjeldustest oleks küllaga materjali seitsmekümneks hollywood filmiks). Autorite kriitiline hoiak taastub vallutamise järgset olukorda lahti kirjutades, eriti selgelt väljendub see epiloogis võrreldes varasema neutraalse tooniga.

Huvitav paralleel tekib Wesley Clarki “Tänapäeva sõda” raamatuga, samuti oleks soovituslik lugeda tundmatu iraaklanna “Bagdad põleb” raamatut või blogi.

Keegi anonüümne Clintoni abi:

“Kui mehed istusid maha suletud uste taha, ütles Clinton Bushile, et oli tähelepanelikult lugenud tema valimiskampaania avaldusi ja tal oli jäänud neist mulje, et Bushi kaks prioriteeti on Ühendriikide raketitõrjeprogramm ning Iraak. Bush vastas, et nii see on. Clinton soovitas teistsugust prioriteetide nimekirja, mille hulgas oleksid Al Qaeda, Lähis-Ida diplomaatia, Põhja-Korea, võidutuumarelvastumine Lõuna-Aasias ja alles seejärel Iraak. Bush ei vastanud selle peale midagi.” (lk 16)

“Laupäev, 11. mai 2002 /-/ On tähtis, instrueeris Bush, kujutada sissetungi kui Iraagi vabastamist. Tuleb välja töötada iraaklaste informeerimise vahendid, kus rõhutatakse, et Ühendriikide väed tungivad sisse selleks, et iraaklasi vabastada, et nende siht ei ole olla okupeerijad.” (lk 59)

“Ühendriigid nõudsid selget, ühegi kahtlusevarjuta tõestust massihävitusrelvade programmide lõpetatuse kohta. Bagdadi seisukohalt oleks selle nõude täitmine takistanud Saddami püüdlusi tõrjuda Iraani ja heidutada sõnakuulmisse šiiidid ning teised rühmad, kes võiksid hakata mässama.
Saddam pidas massihävitusrelvade puudumisest teavitamist riskantseks, alahinnates Ühendriikide ärevuse ohtlikkust. Tema kaastööliste väitel arvanud ta, et Ühendriigid ei ole Iraagile loomulik vastane. Ta ei näinud ühtki põhjust, miks ameeriklased peaksid Iraaki sisse tungima. Pealegi arvas ta, et ameeriklased ei ole valmis pidama suurte kaotustega sõda.” (lk 77-78)

“President ignoreeris riigidepartemangu teistsuguseid vaateid ja väitis kindlalt, et Iraak püüab soetada tuumarelva ja isegi mehitamata õhusõidukeid, mida saaks kasutada Ühendriikide ründamiseks merelt – väide, mille õhujõudude luureteenistus oli luurehinnangu salastatud versiooni joonealuses märkuses kahtluse alla seadnud.” (lk 151)

“Ühendriikide süüdistused, et Iraagil on massihävitusrelv, tekitasid mõnede Saddam Husseini abiliste hulgas suurt segadust. Sõjaväelased ei olnud teinud ettevalmistusi keemia- või biorelvade kasutuseks. Julgeolekutöötajad ei olnud teavitanud sõjaväe juhte keemiarelvasaadetistest. /-/ Iraagi sõjatööstust juhtinud Abd-at-Tawab Abdallah al-Mullah Huwaysh ei saanud aru, millest ameeriklased räägivad, ta ei teadnud, et Iraagil oleks mingisuguseid massihävitusrelvi, ja tema positsioon võimaldas tal teada väga paljut. Kuid Washingtoni sedavõrd veendunud korduvad süüdistused panid ta kahtlema, et ehk on Saddamil kõigest hoolimata olemas mingid salajased varud.” (lk 156-157)

“Ühendriikide luureanalüütikud olid teinud ränga vea Saddami uue kaitsestrateegia tõlgendamisel, oletades, et ringkaitse plaan, mis oli detsembris tekitanud vastumeelsust Iraagi kindralites, on keemia-, aga võibolla ka biorelva kasutamise kava Ühendriikide vägede vastu, kui need piiravad Iraagi pealinna ümber. Sel ajal kui Ühendriikide luurele valmistasid muret ringkaitseplaan, vabariiklik kaardivägi ja tema keelatud relvad, hinnati fedajeede võimalikku rolli vähetähtsaks ning jäeti üldse tähele panemata tõsiasi, et märtsis jaotati laiali tonnide kaupa relvi, mis paigutati lõunapoolsete linnade mošeedesse ja koolidesse. Neid relvi oli nii palju, et ühe Iraagi sõjaväejuhi sõnul peideti neid isegi peldikutesse.” (lk 158)

“Et saavutada Saddam Husseini režiimi kiire kokkuvarisemine ja ruttu Bagdadi liikuda, olid õhu- ja maismaakampaania kavandatud selliselt, et hävitada režiimi juhtimisvõime – see oli Franksi lubatud “vapustus ja õud”. Kuid sõjajärgse tegutsemise plaanide jaoks, mis eeldasid, et McKiernan kasutab Iraagi regulaararmeed, politseid ja riigiasutusi korra hoidmiseks, oli vajalik, et mingi osa juhtimisvõimest säiliks. Ühendriikidel ei olnud õieti midagi tagavaraks, kui peaks ilmnema, et iraaklased ei soovi neid ülesandeid täita või kui neid ei suudeta juhtida.” (lk 168-169)

Sõja seksika imidži müümine:

“[Rumsfeld] väitis, et Clintoni valitsuse sekkumine Kosovos ja Ühendriikide ning liitlaste rahuvalvevägede kauaaegne seal hoidmine on loonud “sõltumise kultuuri”, mille tõttu on Kosovo elanikel raske tõusta omile jalule. Afganistan seevastu on näide selle kohta, kuidas on õige teha. Bushi valitsus suutis vastu panna kiusatusele võtta ette laialdane riigiehitamise üritus või viia kohale arvukas rahuvalvevägi, selle asemel abistatakse afgaane, kes ehitavad oma maad ise üles. /-/ Kokkuvõttes, sõda paistis kui win-win, olukord, kus kõik osalised ainult võidavad midagi. Ühendriikidel oleks võimalus lüüa minema diktaator, käivitada Iraagis uus ajastu, muuta Lähis-Ida jõudude tasakaalu Ühendriikide kasuks ja saavutada seda kõike nii, et Ameerikal ei ole vaja ette võtta kulukat, vaevalist ega pikaaegset rahuvalvet ja riigiehitamist, nagu Clintoni valitsus oli teinud Bosnias ja Kosovos.” (lk 175-176)

“Nimelt soovivat USA president, et sõjaväelased edastaksid võimaluse korral kolme tüüpi uudiseid: teateid võidukate Ameerika vägede saabumist tervitavatest iraaklastest, liitlaste humanitaarabi saadetiste toimetamisest Iraagi elanikkonnale ja äsjaavastatud massihävitusrelvade arsenalidest. Valge Maja paistis olevat kindel oma ürituse õigsuses ja ühtlasi ka võidus. Bush oli veendunud, et tänulikud iraaklased ja leitud massihävitusrelvad annavad Valgele Majale arvukalt võimalusi sündmuste kohta suurepärast pildimaterjali edastada.” (lk 195-196)

“Rumsfeld aga oli samavõrd selgelt välja öelnud, et kui Saddami väed kiiresti alistatakse, võib ta mõned maaväe üksused saatmata jätta. Sellest ajast peale, kui talle selgitati Zinni tegevusplaani 1003-89, oli ta keskendunud pigem sõja võitmiseks vajalikule vägede hulgale kui rahu kindlustamiseks vajalikule võitlejate arvule. Juba enne sõja algust oli ta arutanud, kuidas loobuda üksustest, mida Saddami alistamiseks otseselt vaja ei lähe.” (lk 539)

“Tegelikult Rumsfeld ja Bremer pigem teravdasid julgeolekuprobleeme, mõlemad omal viisil. Rumsfeld piiras Ameerika sõdurite hulka Iraagis ning Bremer piiras iraaklastest koosnevate üksuste arvu, mida oleks sanud kohe rakendada. Need kaks otsust koos muutsid julgeolekuvaakumi palju suuremaks, kui see muidu oleks olnud.” (lk 568)

“Merejalaväe ohvitseridel ei õnnestunud Bremeriga kohtuda ning nad pidid leppima ühega tema asetäitjatest, kes asjalikult selgitas, et Bremer ei saa lubada olukorda, kus võitjaks võib osutuda vale kandidaat. Merejalaväelastel soovitati välja valida grupp iraaklasi, kelle peale nad võisid kindlad olla, ning lasta neil linnapea valida. Nii saaksid Ühendriigid kogu protsessi kontrollida. Merejalaväelastele see plaan ei meeldinud. Sugugi sellisena ei olnud nad tõlgendanud Valge Maja plaane Lähis-Itta demokraatiat tuua.” (lk 574)

Epiloogi lühikokkuvõte:

“Kuid president Bush ja tema meeskond tegid viis ränka viga. Nad alahindasid oma vastast ega suutnud mõista kõigi nende etniliste rühmituste ja hõimude segadikku, mis kokku moodustavad Iraagi. Nad ei läinud lahingusse õigete relvadega ning jäid liialt lootma tehnilisele üleolekule. Nad ei suutnud kohaneda sõjategevuse arengutega maismaal ega lahti öelda oma sõjaeelsest analüüsist ka veel siis, kui iraaklased olid sõja esimestel päevadel ilmutanud valmisolekut sissisõjaks. Nende süsteem ei soosinud üldlevinutest erinevaid sõjalisi ja poliitilisi tõekspidamisi. Ning lõpuks ignoreerisid nad Balkanil ja muudes kriisikolletes omandatud riigiehitamiskogemusi ning koostasid plaani, milles jäädi asjatult lootma sõjas alla jäänud ja etniliselt eripalgelisele elanikkonnale ning liitlasriikidele, kellel olid invasiooni suhtes selgelt vastandlikud seisukohad. Selle asemel et võidelda mässuliikumise vastu, tegid president ja tema meeskond plaane vägede koju toomiseks ning peaaegu et teatasid avalikult sõja võitmisest.” (lk 584)

Alates 15. peatükist hakkavad tõlget ilmestama trükiapsud.

epl
sirp

John Lewis Gaddis – Külm sõda (2007)

“Tema tugevaks küljeks oli oskus näha näha keerukuses lihtsust. See, mida ta nägi, oligi lihtne: kuna pingelõdvendus oli mõeldud selleks, et külm sõda kestaks igavesti, sai külma sõja lõpetada ainult pingelõdvendust lõpetades.” (lk 231)
Nii, esimest korda võisin küsimärgistada enda stereotüübi, et Reagan oli üks populistist laiaja, Gaddise järgi tuleks välja, et võibolla oli tegemist hoopiski aatelise poliitikuga. Elu on ilus.

Huvitav, kuidas kirjutataks seda raamatut nüüd, anno 2009, peale kõiki neid raamatus esinevaid kiidulaule turumajandusele ja kapitalismile.



---


Donald Tomberg – Kui õnn käib suhtumise järel (Sirp, 16.01.2009)

“Laiemalt võttes on küsimus identiteedis. Meie lõimumine vormub loomuse ja keskkonna koosmõjus. Ja väljakujunenud identiteet on aluseks, millelt mingeid otsuseid, hinnanguid langetame. Et igapäevane elu on stressirohke, siis pakub ju elamine stabiilseks tüdimuseks võimalusi küllaga ning ka kibestumine võib aja jooksul saada identiteeti määratlevaks osaks. Filmis “Happy-Go-Lucky” on sõiduõpetaja oma elu korraldanud nõnda, et tema paranoilisevõitu ja rangelt reglementeeritud elukäsitluses on ühest küljest kõik nagu paigas ning, mis ehk isegi olulisem, vägagi ära seletatud (seega ka omamoodi turvaline). Teisest küljest on aga tegelane ülimalt õnnetu ja üksik ning asjadest, mis teda ümbritsevad, on kadunud nagu nende vahetu sisu. Toon näiteks dialoogikatke:
Poppy: “Ja mida sa pärast teed?”
Sõiduõpetaja:”Lähen koju ja loen raamatut.”
Poppy: “Millist raamatut?”
Sõiduõpetaja: “Lihtsalt raamatut.”“

(Kahjuks pole Sirp seda artiklit internetti pannud.)

Juhan Paju – Sankt-Peterburgi viirastused (1993)

“Kui külaline tuleb maskis ja parajasti ei ole mardipäev, siis on tal kurjad kavatsused.” (lk 20)

Paju oma tuntud headuses. Seekordne armas põnevuslugu arhetüüpsete kangelaskujudega leiab aset Peterburis, kus äsjalõppenud nõukogude ajale järgnes segaduste aeg (iseenesest veider koha ja tegelaste valik, võibolla oli Pajul isiklikumaid kokkupuuteid Peterburi kandiga).

Kanalisatsioonist ilmub inimesi kimbutama elukad, keda nimetatakse kloaagiussideks (natuke meenutab see 20 aastat tagasi levinud kuulujutte Moskva metroo verejanulistest hiigelrottidest). Asja uurimiseks moodustub grupp teadlastest, tehnikataibust ja merekarust, igal ühel oma head ja vead. Edasi selgub, et Neevas elab suisa hiiglaslikke mutantkalu- ja vähke. Kes võivad inimestki rünnata. Või inimlihast toituda. Millestki peab kolmemeetrine ahven energiat saama, eks. Mis järgneb kloaagiussidele ja mutantkaladele, sellest ei julge siin kirjutadagi.

Huvitava “pöörame-Leena-ümber”-laadis mõtte esitab ühe tegelase bioloogiaprofessorist isa – kui solgi ja kemikaalide tõttu on tekkinud uus looduskeskkond, kus kasvavad hiiglaslikud (ja igati söödavad) mutantkalad, siis tulebki hakata selliseid kalu kuskil vastavas keskkonnas tööstuslikult kasvatama (lk 99-100). Nohjah.

Igatahes, raamat nagu ladvaõun, kindlasti tasub lugeda.

“Kohe pärast seda vaatas ta mulle otsa ja punastas millegipärast. Vaatasime teineteisele päris tõsiselt otsa ja tõesti, see paistis sealt välja – need olid minu naise silmad.” (lk 71)

Anna Reid – Šamaani rüü. Siberi põlisrahvaste lugu (2008)

Raamatu lugemist alustades oli mul paigas ootuste horisont – arvatavasti on tegemist lääne inimese arusaamaga Siberi rahvastest, lisaks veel populaarteaduslikku sousti eri rahvaste uskude kohta. Huvi pärast lappasin veel raamatu lõppu koondatud viiteid ja valikbibliograafiat, kus leidus vaid 6 viidet venekeelsele trükisele, ülejäänud on üpris kopsakas nimekiri lääne autorite käsitlustest või heal juhul vene autorite tõlked enamasti inglise keelde. Ehk siis – lääne autori lääne allikatega lääne lugejale mõeldud teos. (Võrdluseks tuli meelde Art Leete raamatute kasutatud teoste nimestikud.) Ja veel mõtlesin, et kuidas Reid üldse suhtles kohalikega – vene keeles või pidi selleks tõlgi abi kasutama (jah, ta sai vene keelega ise hakkama). Ühesõnaga, eelarvamused olid suured.

Aga. Kui muuta oma suhtumist – ehk siis popteadusliku etnograafilise raamatu asemel lugeda seda reisikirjana – on tegelikult raamat päris huviga loetav. Jääb mulje, nagu autor on eelnevalt kõvasti Siberi-teemalist materjali läbi töötanud ja seejärel 1999.a. kevadel asunud mitmekuulisele rännakule mööda valitud sihtpunkte Lääne-Siberist Tšukotkani, viibides pigem Venemaa äärealadel ja ookeani lähedal. Noh, muidugi oleks palju nõuda risti-rästi Siberit läbi sõita. Tomsk, Burjaatia, Tuva, Jakuutia, Sahhalin ja Tšukotka.

Tekstis on kokku põimunud nii minevik kui tänapäev. See on justkui reis reisikirjade jälgedes (metareisikiri?), nii mõneski kohas tuuakse paralleele sellega, mida tundis või võinuks tunda samas paigas viibinud paar sajandit tagasi mõni tolleaegne seikleja või kasakapealik või kasvõi andameid koguv ametnik. Lonely Planeti asemel on hoopis Gmelini või Carruthersi või Zenzinovi mälestused. Kunagised kartlikud nivhid või sõltumatud tšuktsid versus nüüdisaja urbaniseerunud siberlaste eluolu. Et Siberi kirjutatud ajalugu algab Vene tsaaririigi anastusretkedega (võrdle näiteks Art Leete “Põhjarahvad antiigist tänapäevani. Obiugrilaste ja neenetsite kirjelduste muutumine” 2000), siis on pilt põlisrahvastest alates 16.sajandist kuni tänapäevani lohutu. Reidi tekstis tuleb vene argielu kõnts (aastal 1999, eks) ehk teravamalt esile kui näiteks eesti autorite kirjutistes – kaua ikka sellest nõukogude taagast pikalt-laialt jahuda. Ühesugune jälk ja räpane nii vallutusretkede ajal kui nüüd ressursside pärast lagastamise ajal. Nagu ikka, on põlisrahvastel oma kuldne minevik, mis mõnetises kõverpeeglis esitatakse folklooris. Eks muidugi minu soome-ugri hingeke arva, et kunagi ennemuiste olime me kõik vägevad ja head (kuigi tollal sai jalge alla tammutud teisi hävinenud rahvakilde).

Raamatu pealkiri on petlik. Kindlasti leidub müstikahuvilisi, kes pealkirja pärast raamatu kallale hüppavad, ent peavad seeasemel lehekülgede kaupa lugema ülevaateid ajaloolistest sündmustest (mis on omal kurval moel põnevad) või autori kogetavat eluolu Venemaal ehk siis Siberis. Autori püüdlus: “Käesoleva raamatu kallale asudes arvasin, et Siberi šamanismi olukord näitab üsna hästi, mil määral on põlisrahvad suutnud säilitada Venemaa võimu all oma identiteedi.” (lk 19). Järelsõnas esitab Reid arvamuse nende põlisrahvaste tuleviku kohta, mis on mõneti ootamatult küllaltki positiivne.

Mis tegi šamaanist šamaani? See, et ta jaksas oma raskes rüüs tseremooniaid sooritada: “Kõik see kõlises ja kolises hirmuäratavalt ning kaalus kokku kuni kakskümmend viis kilogrammi. Üks tõelise šamaani tunnuseid oli see, et talle ei valmistanud mingit raskust seda rüüd üles tõsta ja kanda.” (lk 19)

Üllataval kombel on raamatus estonica momentki, kui Reid puutub kokku Vasjuganis Aipolovo külas Kalju Kallismaaga, kes seitsmeteist aastaselt juuniküüditati perega Narvast Siberi ja jäigi lõpuks sinna (lk 69-72, mõned mainimised hiljemgi).

Juhan Voolaid – Erakordne info Maa elanikele (2008)

Ei oska midagi sisutut ega sisukat raamatu tekstide kohta öelda, lihtsalt nagu koolipoisilikud katsetused, idee järgi võiks ehk tegemist olla absurdihuumoriga. Tekstide mõtteline alge tundub olevat 90ndate algusaastate viljakas eripalgelises trükitoodangus, kui korraga oli võimalik kõike trükkida ja lugeda (selle aja veidraid ajakirju peaks hakkama koguma). Voolaidi tekstid on veidi kohmaka kirjutusviisiga, ent kiiduväärt korrektse keelekasutusega. Omapärane on otsest kõnet kaldkirjas esitada (raamatu lõpuni ei harjunud sellega ära), sel juhul võinuks ehk jutumärkidest loobuda, olnuks tekst... voolavam või nii.

Autor on jaganud lühitekstid kolme kategooriasse, mida vastavalt tähistab nummerdatud tähekombinatsiooniga. Kõige enam tekste on “A&S” kategooriast – tegelasteks 2 tavapilgule hullu teadlast, kes sooritavad katseid inimeste peal ning viskavad omavahel nalja, aegajalt ilmestab nende kahekõne pseudometafüüsilised arutlused. “U” kategoorias esinevad võrdlemisi naljakad ufud, seal kohtuvad ennasttäis ufod juhmide inimestega, pooleldi selline Independence Day filmi teema, “Kontakt tõukudega” ongi vast kogumiku kõige naljakam lugu. “JH” kuulub 3 lugu, mis on justkui Sherlock Holmesi anekdootide pikendatud versioonid. Erinevate kategooriate lood on esitatud läbisegi, tundub, et ehk kirjutamise kronoloogilises järjekorras. Korduvalt tegeldakse maailma päästmise, jumala kõikvõimsuse ja lihtsalt inimeste probleemidega.

Raamatut illustreerib Peeter Krosmanni graafika (kes on raamatu esikaanel kaasautori seisuses), mis on suhteliselt ekspressiivne. Kiita tuleb trükise kujundust. Raamatu eessõnas teavitatakse, et tegemist on uue kirjastuse esimese väljalaskega, loodetavasti järgmised reliisid on sama maitsekalt koostatud.

habemega naine
erakordse info blogi
ekspress

Richard Dawkins – Jõgi Eedenist (2000)

“Geenid ei parane ega täiustu kasutamise läbi, nad lihtsalt antakse muutumatuna edasi, välja arvatud mõned väga harvad juhuslikud vead. Edu ei tooda häid geene. Vastupidi, head geenid toovad kaasa edukuse, ja mitte miski, millega indiviid ise oma elu jooksul hakkama saab, ei mõjuta kuidagiviisi tema geene. Heade geenidega sündinud isenditel on suurem tõenäosus üles kasvada, et saad edukateks esivanemateks; seetõttu on headel geenidel suurem tõenäosus tulevikku edasi kanduda kui halbadel. Iga põlvkond on otsekui filter või sõel: headel geenidel on kalduvus minna sõelas läbi järgmisse põlvkonda; halvad geenid aga tavatsevad sattuda kehadesse, mis surevad noorelt või järglasi andmata. Ka halvad geenid võivad põlvkonna või kahe kestel sõelast läbi minna, vahest seetõttu, et neil on õnne asuda samas kehas koos heade geenidega. Ent selleks, et edukalt läbi tüürida tuhandest järjestikusest sõelast, on tarvis midagi enamat kui paljas vedamine. Tuhat edukat generatsiooni läbinud geenid peaksid tõenäoliselt olema head.” (lk 15)

“Praegusel ajal on DNA-jõel olemas umbkaudu kolmkümmend miljonit haru, sest just nii palju arvatakse maakeral leiduvat erinevaid liike. Ligikaudu on arvestatud ka, et ellujäänud liikide hulk moodustab umbes ühe protsendi kõigist kunagi elanud liikidest. Sellest võib teha järelduse, et ühtekokku on DNA-jõel olnud olemas umbkaudu kolm miljardit haru. Kõik tänapäeva kolmkümmend miljonit harujõge on üksteisest jäädavalt lahutatud. Paljud neist on määratud hääbuma olematusse, sest enamik liike sureb välja.” (lk 20)

(David Quammen on pakkunud, et kaks kõige vastupidavamat liiki on varblased ja lutikad, vabandan, et täpselt ei viita.)

“Geneetilist analoogsüsteemi on ju võimalik küll ette kujutada. Kuid me teame juba, mis juhtub analooginformatsiooniga, kui seda kopeerida läbi paljude paljude üksteisele järgnevate põlvkondade. See on otsekui telefonimäng. Võimendatud telefonisüsteemid, ümbervõetud helilindid, valguskoopiad valguskoopiatest – analoogsignaalid on sedavõrd vähe kaitstud kumulatiivse degradeerumise eest, et neid on võimalik kopeerida üksnes läbi väga piiratud arvu põlvkondade. Seevastu geenid on võimelised isekopeeruma kümme miljonit põlvkonda järjest, seejuures vähimalgi määral degradeerumata. Darvinism toimib üksnes seetõttu, et – arvesse võtmata juhuslikke mutatsioone, mis loodusliku valiku poolt kas välja roogitakse või alles jäetakse – on kopeerimisprotsess perfektne.” (lk 32)

“Ühes uurimuses leiti, et meeste jala pikkuse päritavus on 77%. /-/ Mõningad muud päritavuse näitajad on inimeste puhul näiteks 95% pea laiuse osas, 85% keha pikkuse osas isteasendis, 80% käsivarre pikkuse ja 79% kasvu osas.” (lk 94-95)

Kreatsionism vs darvinism:

“Jumala kasulikkusfunktsioon osutub väga harva olevat suurim võimalik heaolu suurimale võimalikule hulgale. Jumala kasulikkusfunktsioon reedab oma päritolu talitsematu rüselusega isikliku kasu nimel.” (lk 135)

“... igaüks meist põlvneb esivanemate katkematust liinist, kellest küll kõik olid kord oma elus noored, ent kellest paljud ei saanud iialgi vanaks. Niisiis me pärime küll kõik selle, mis on vajalik, et olla noor, ent sugugi mitte tingimata kõike, mis on vajalik, et olla vana. Me kaldume pärima geene, mis põhjustavad surma kaua aega pärast meie sündimist, mitte aga neid, mis põhjustaksid surma üsna varsti pärast meie sündimist.” (lk 145)

“Darwini käguvamplase geenide jaoks on parem, et vastne, kellesse ta muneb, oleks elus ja seetõttu värske, kui teda süüakse. Milliste kannatuste hinnaga see toimub, pole oluline. Geenid ei hooli kannatustest, sest nad ei hooli üldse mitte milleski.

Kui Loodus oleks heatahtlik, võiks ta lõppude lõpuks teha pisikese möönduse ja vastsed tuimestada, enne kui nad seestpoolt elusast peast ära süüakse. Ent loodus pole ei heatahtlik ega pahatahtlik. Ta pole ei kannatuste vastu ega ka mitte nende poolt. Loodus ei ole huvitatud ühestki kannatuste viisist, välja arvatud siis, kui see mõjutab DNA ellujäämist.” (lk 145)

Hea raamat alaväärsuskompleksi põdejale – sina oled väärtusetu.

silveri raamatublogi
nloeb

Arto Paasilinna – Onnellinen mies (2006)

Esimene trükk 1976, kätte sattus üheksas trükk.

Algab raamat romantilise ruraalse Soome külamaailma eluoluga, kui külla tuleb silda ehitama insener Jaatinen. Kohalikele võimumeestele on ta pinnuks silmas, eriti veel seetõttu, et Jaatist toetavad kohalikud silda ehitavad töömehed (klassiühiskond, on parem- ja on vasakpoolsed). Loobitakse üksteisele kaikaid kodarasse kuniks saabub mõneti nagu murdepunkt – Jaatinen armub jäägitult kohalikku preili vallasekretärisse, kellega suisa veedab kuuma jaaniöögi. Järgneb plahvatus, kui preili saab teada tolle senitundmatu mehe nime – valla võimukandjate vihavaenlane Jaatinen. Mees visatakse majast välja ning kõigele lisaks tahavad vallamehed teda rahu rikkumise eest kongi visata. Jaatinen pääseb ning järgnevat teksti võiks kirjeldada kui et mees tuleb tagasi ja keerab kogu valla elu pahupidi, nii seaduslikke kui ebaseaduslikke võtteid kasutades. Aga et tegemist on hea inimesega, siis lugejale peaks ikka meeldima selline karune ja asjalik insener.

Seniloetud Paasilinna romaanid jaguneks justkui kolmeks – peategelane seiklemas vabal soovil kõnnumaal (“Jänese aasta”, “Poodud rebaste mets”), peategelane teeb elus kannapöörde ja asub kogukonda vähehaaval muutma (“Maailma parim küla”, “Lummav vabasurmasõit”, “Onnellinen mies”) või siis kolmanda võimalusena oleks justkui kahe eelmainitu süntees (“Ulguv mölder”) või hoopis midagi erinevat (“Suloinen myrkynkeittäjä”). Paasilinna kirjutatu oleks kui romantiline maailmaparandamine; kord maailmast põgenedes, kord hoopis pisut utopistlikult üles ehitades (või siis autor lihtsalt mängib lugejate selliste tunnete peale).

Noh, just suurem asi see raamat pole, aga meelelahutuseks ikka paras, eriti kui soov kogeda lugu ühe jäärapäise mehe võimu kehtestamisest (ja sellest ilmajäämisest seejärel).

baas

Andrus Kivirähk – Ivan Orava mälestused. Minevik kui helesinised mäed (2008)

“1911 – Orav teeb esimest korda sepatööd ja lööb oma koerale rauad alla. /-/
1926 – Orav õiendab sepaeksami ja ajab esimest korda habet. Kaks kuud haiglas.” (lk 3)
“1980 – Tallinna all on võõras laevastik! Paljud inimesed loodavad, et taanlased on tagasi ning toovad Eestisse jälle ristiusu, kuid paraku selgub – tegemist on vaid rumalate purjesportlastega.
Moskvast saadetakse Ameerika poole teele hiiglaslik karu Miška, kes ripneb õhupallide otsas. President Reagan käivitab tähesõdade programmi ja kiskja lõhatakse kosmoses.” (lk 226)

Kõige parem pilt on lk 170 – 3 meest kooberdavad põllul ning tassivad seljas kartulivõtukaste: “Noored rahvuslased Mart Laar, Lauri Vahtre ja Tõnis Lukas leidsid Tõnissoni vanad viinakastid, kandsid need hellalt koju ja panid padja alla.”

“Metsavendlus oli tolleks ajaks ülimalt haruldane, peale Sabbe polnud ühtegi teist metsavenda alles jäänud ning seetõttu oli minu sagedaseks kaaslaseks loodusuurija Fred Jüssi, kes lindistas Sabbe laulu ning pildistas teda maasikat söömas ja rästikuga võitlemas. Unistasime Jüssiga emasest metsavennast, s.t. siis metsaõest, kuna oleks olnud nii tore Sabbelt järglasi saada, aga muidugi see soov ei täitunud – tiblade õnneks ja Eesti rahva õnnetuseks. Tõsi, kord sattus meile isegi pihku üks naisolevus, kes rabas mättal magas, aga Jüssi tegi kiiresti kindlaks, et tegemist pole üldse mitte puhtatõulise metsaõega, vaid rahaahne turueidega, kes oli tulnud korjama jõhvikaid, et neid õilsaid eesti marju räpaste vene rublade vastu vahetada. Sellist isendit me loomulikult Sabbega kokku viia ei võinud ega soovinudki.” (lk 192)

Raamatu lõpupoole olevatel artiklitel võinuks olla juures märge avaldamisdaatumist või kasvõi aastaarv, et kirjutiste kontekst oleks natuke selgem. Päevapoliitilised lood on mõneti nagu mälumängud – senimaani mõtlen, kes võib olla see keskerakondlasest Eve, keda möödaminnes muuhulgas mainitakse lk 196.

Lõppu pistetud lühinäidend on üsna sisutühi, ehk mõneks suvetuuriks treitud või nii.
Nonii, Ivan Orav on peaaegu tühjaks lüpstud.

trakyllmaprokrastineerinj2lle

Juha Vuorinen – Tuupovaaran tuijottaja (2005)

Nii, järjekordne väljalase Vuorineni vabrikust. Raamat koosneb erinevatest lühilugudest ja lõppu lisatud “Joomahullu päevaraamatu” tegelaste jõulutegemised.
Lühijutud on loodud pea ühe stambiga – sünnib üks poisslaps, kes juba algul paistab silma millegi eriskummalisega, või siis arvab natuke hiljem end teistest erinev olevat. Järgnevat mehistumist markeerivad mõned julmad või naljakad juhtumid. Ning lugu lõppebki ühe järjekordse julma või naljaka juhtumiga. Ei mingit puänti – teksti ühetaolises tekitab sellise “ahsoo” mõttekese lugeja peakesse. Huumor on selline macholik anaalhuumor nagu ikka. Naljakamad lood on ehk “Pukkaa keikkaa” (maniakaalselt trummeldavast poisist ja ta bändist), “Pilppuava fiktio” (hull naiskunstnik vehib filme teha) ja “Sikajärven taidetakomo” (nurgataguse autoremonditöökoja omapärane töö).

“Juoppojen joulukalenteri” on siis järjekordne versioon joomahullude argipäevast. Verd, higi ja spermat lendab sinnatänna. Uuenduseks on Chopini nimeline kutsikas, kes hammustab siit ja sealt ning pistab nina sinna või tänna. Nii ja naa. Kristiani osaks jääb näidata, et on veelgi rumalam kui eelmistes raamatutes.
“Koko kämpässä oli hetken hiirenhiljaista. Sitten makuuhuoneen ovi aukesi ja oviaukkoon ilmestyi puolitajuton nainen.
- Vihdoinkin se loppui, nainen sai sanotuksi ja lähti ontumaan vessaan.
Seuraavaksi oviaukkoon ilmestyi alaston mies sikari suussaan.
- Väki lisääntyy kun pidot paranee, huikkasi Mikael.
- Etkö sa käyttänyt kortsua, Kristian kauhistui.
- Tietenkin käytin, miten niin?
- No kun sä sanoit että väki lisääntyy.
- Se on sanonta, selitin Kristianille.” (lk 208-209)

Ajakiri Geo detsember 2008.

Ajakirja Geo detsembrikuiseks läbivaks teemaks oli küsimus: miks inimene usub? Kas usk jumalasse, kõrgematesse jõududesse, on pelgalt loomu- ja liigiomane vajadus ning instinktiivne, evolutsiooni käigus kujunenud oskus luua endale kujutluspilte, legende ja seeläbi jõudu andvaid lootusi? Võimalik, et uskumisvõime olemasolu kuulub lahutamatuna inimmõistuse juurde, toimides inimese ratsionaalse mõtlemise - teatud mõttes selle kui ebanormaalsuse - tasakaalustaja ning lohutajana; ning kui jõuda arusaamani, et inimmõistuse kui anomaalia kõrval on ka temale vastanduv spirituaalsus teatav kõrvalekalle, tundub loogiline, et evolutsiooni käigus on kujunenud vastandlikud omadused (ratsionaalne mõtlemine vs irratsionaalne uskumine) selleks, et kahes äärmuses olevad jõud võiksid avaldudes inimest hoida üldiselt teatavas tasakaalus, nö normis; sest nii nagu mõtlemisvõimeta inimene ei saa edukalt kuigi kaua eksisteerida, ei saa ka millessegi uskumata elada. Aga jääb küsimus: kas usk ning uskumine jumalikku on pelk geneetiline paratamatus?

Siinkohal mõned katked artiklist:

"Vastandumine millelegi, mis ulatub temast endast kaugemale, on üks inimese põhivajadustest. /.../ Religiooni psühholoogia /.../ peab uskumise üheks evolutsioonibioloogiliseks eeliseks seda, et transtsendentse koduasukana tuleb usklik igapäeva ülejõu käivate nõudmmiste ja ähvardustega paremini toime - kuna ta on suuteline iseennast piirama. /.../ Vaim on paratamatult müstiline; müstiline kogemus on bioloogiliselt reaalne /.../; religioossel kogemusel on neurofüsioloogiline alus. Järelikult: jumal on ajutegevuse produkt. /.../ Nii näiteks on Ameerika neuroloog James Austin veendunud, et valgustuslikud seisundid tulenevad meditatsiooni käigus tekkivast mitme subkortikaalse ajupiirkonna aktiivsuse pärssumusest. Kanada neuroloog Michael Persinger aga oletab, et /.../ nägemuste, seletamatute lõhnaaistingute ning müstiliste ettekujutuste vahel on (empiiriliselt kinnitamata) seos, ning leiab, et religioossed kogemused võivad olla põhjustatud epileptilistest mikrohoogudest. California neuropsühhiaatrid Jeffrey Saver ja John Rabin omakorda arvavad, et epilepsiahood võivad kutsuda esile ekstaatilisi aistinguid, jumalakartlikkust ja uskupöördumist, immateriaalsete nähtuste ja jumala kohalolu tajumist. Kas spirituaalsus ei ole tõesti midagi enamat kui oimusagara anomaalia?" (lk 37-38)

Barthol Lo Mejor - Popdada (2008)

Olulisemaid „hea" raamatu kriteeriume on, et teda lugedes tekib äratundmine, isiklik suhe, lugeja ebateadvusse jõudva isikliku kogemuse, mõtte ja tunnetuse äratundmine; ehk lihtsalt: hea raamat räägib sinust endast. On selge (ning selles on siinkirjutaja veendund nii kognitiivseil kui empiirilisil põhjuseil), et "Popdada" ühtaegu kirjud ja monotoonsed tegelased on märkimisväärsel määral päriselust maha kirjutatud, mistõttu ei saa välistada, et eksisteerib isikuid, kelle jaoks raamatus kirjeldatav tegevustik mingit loogikat ning ehk isegi süžeed omada võiks, andes taolistele lugejatele ohtralt ja otseselt äratundmisrõõmustavaid hetki, kuid samavõrd, nagu üldsusele reaalelus tundmatu teose tegelasena esinev neiu Y või noorsand X (siinvalitud nimed on loomulikult tinglikud) end siit või sealt pildikeselt otse ära tunda võivad, jäävad teose tegelased valitud seltskonnast eemal seisevatele lugejatele algusest lõpuni võõraks. Raamatu mõttemaailma, tegevustiku, sündmuste käigu ja üldise mõttega võib saavutada vaid väga kaudse kontakti. Samastamine (kui järjekordne "hea" kirjanduse kriteerium, eksole) pole võimalik, kuna nimetet tegevuse võimalikkus nõuab kirjandusliku karakteri teatavat psühholoogilist lahangut, tunnetust, olemuse kirjeldust, lugejale mõistetavaks tegemist, mis aga kõne all olevast teosest peaaegu täielikul määral puudub; see-eest on ohtralt pealiskaudseid ning kergeid hetkepildikesi, sädelevaid kostüüme, roosasid aksessuaare, kihisevat šampust, kofeiini (nii vedelas kui tabletses olekus, üldnimetuse all ko-fi), telefonis kõlavaid muusikapalu ja muid sarnaseid elemente, millest teos enamjaolt koosnebki. Noori (ja tõepoolest väga noori) ühtmoodi erilisi, sädelevaid ja roosasid, ühesõnaga, on ohtralt pealiskaudseid seiku, mis ideelisel pinnal lugejast mitte ei kao hetkel, mil teos käest pandud, vaid on päris olematud selleks, et üleüldse kuhugi lugeja meeleni jõuda.

Võib muidugi öelda, et tegelikult on labane mitte ära tunda uutlaadi kirjandust, uuenduslikku ning omanäolist, oma piiratudvaatelises konservatismis ning mittemõistvas subjektiivsuses teha maha erinevat ning omapärast, nimetades seda kaude ja läbi lillede "halvaks". Seega - oma empaatias ning mõistlikkuspüüdes - olgu lõpuks veel öeldud, et käesolev tekst kõneleb vaid iseenda eest ning ei taotle absoluutselt mittemingisugust absoluutset tõde. Kuigi puhtilukirjanduslikust vaatenurgast - "Popdada" on halb raamat.

---

Vaapo Vaher (Looming 2009/3)
Noorteajakiri „Värske Rõhk” lasi trükilevisse Barthol Lo Mejori eks perimentaalse, värvikirjadega meigitud ja šriftidega mängleva, justkui manifestaalsust peitva tekstijoru „Popdada 2007—2008”. Raamatus on nähtud „netikeele ja konventsionaalse keeleregistri segunemist ja keelelisi visuaalkujundeid šrifti suurusega mängides” ning muud murrangulist, aga tegelikult kujutab asi endast esiotsa rohkem aromatiseeritud ja rafi nee ritud lelumaailma. Paljud noorkirjutajad kannavad tarbimisühis konna vastu kauna, Barthol Lo Mejor kuulutab Pariisi katustel lesides absoluutset tarbi mist: „Inimesed, kes tänavatel kõnnivad, tunduvad nii sisutud oma pidevas tööle-koju-kiirustamises ja raamis ning mõtlematus tarbimises. Tarbimine peaks olema kompromissitu.” Poppi on raamatus küll, dadat mitte raasugi. Berk Vaher on nimetanud teost „subkultuurseks lastešam puseks”. Täpsemini ei saa.

Aare Pilv – Näoline (2007)

“Kust see vaikus järsku tuleb? Ta on kogu aeg siin, aga soe ja ere valgus on oma müraga teda seni katnud. Kes on selle vaikuse verminud, kes on selle sepistanud ja verminud? Meistritöö. Kaitsetu vaikus, üksi jäetud, sõber tuul on ta üksi jätnud, sõber, kes teda harilikult oma põues varjab, joostes ära teise tuule eest, kes hoiab põues oma vaikust, meisterlikult tahutut ja puhast.” (lk 51)

argisega mängimine, vaate ümber tõstmine
sisemise lapse, lihtsuse otsimine?

“Ta hakkas ennast meeles pidama; ta hakkas elama nii, et ta võiks ennast mäletada.” (lk 36)
libisemine maastikel, lugemise hea unisus
“Veel üks loor elamise ja olemise vahel.” (lk 50)
mõnus on assotsiatsioonidesse vajuda
otsin tuttavaid märksõnu
ümbritseva katsumine, ümbruse maitsmine, silmad, nahk, nina, kuulatamine
“Ta hakkas mõtlema. Tema teadvus hakkas aegamööda kujunema mingiks korrastatud riiuliks, sest ta avastas, et on võimalik mõelda asjade üle ühekaupa; võtad ette just ühe mõtte ning mõtled ta lõpuni. Aare isegi tundis, et pea töötab, tundis seda füüsiliselt mingi kõditava raskuseaistinguna.
Ta hakkas ennast meeles pidama; ta hakkas elama nii, et ta võiks ennast mäletada.”

“Ja aega on ju palju, ta voolab nagu oja kivitammist mööda, ja teda on kuhjaga.” (lk 47)

tekstimassiivi monotoonsuselt transsi
õigestiütlemine/valestiütlemine, kõik on selge või midagi on puudu

“Veel üks loor elamise ja olemise vahel.”

“Heeliksid” - luuletsükkel, hakitud kõne ja mõte, nagu mõtlemine ise

“Aga mis maailmalõpust saab olla juttu, kui aeg ei lõpe. Maailmalõpp ei tähendagi ehk midagi, kui aeg ikka edasi kestab. Ja aega on ju palju, ta voolab nagu oja kivitammist mööda, ja teda on kuhjaga. Just täna, selgel palaval suvepäeval, on ta just selline, nagu ojavesi seal vastu kivi külge toetumas, aega valgub aina juurde ja tal ei ole lõppu, sest kivil ja voolamisel, kummalgi pole lõppu, vesi toetub kivile just tänu oma voolamisele ja kivi on ümar ja lõputu tänu vee voolulihvile. Lõppu polegi näha.” (taustaks kõlagu Animal Collective'i “Visiting friends”, pöörlev-uuristav ümin, alati teeb nii uniseks)

natuke painajalik teise inimese mõtetes liikuda – mida sa tohiks lugeda, kui palju sa võid inimest eemalt puudutada? kui palju sa tohid teada teada teise mälestustest?
mõnusalt poeetiline proosa rulluv tekstimaailm
raamatu vägevaim osa ongi raamatu keskmes paiknevad 3 tsüklit - “Heeliksid”, “Tagala” ja “Valitud luulet” - raamatu lõpupoole lugemise pinge väheneb, esile kerkib rohkem intellektuaalne luule, mitte enam niipalju neis 3 tsüklis tajutav sisemine katsumine

“Pimeduse verkjad õied päeva poole kaldu, ja nii pimedad on uned – olen seest nii hele nagu kivi oja põhjas öösel keset vaikset voolu; tühjast toast nüüd enam keegi ei näe ammu kustund tähe pimedust. Kogu nägemine paiskub üles taeva alla öö pimeduseks nagu lõplik lõpetav naer.” (lk 55)

“Otsekui läbi metsa, vari ja valgus kaskede vahel, laueldes hetke avali väludel, sinu elu lookleb minus, su tuul hingab minus, su hing tuuldub minus, su elu lookleb minus.” (lk 60)

“Miks ma ei sula ega voola? Miks ma näen? Miks ollakse nähtav?” (lk 64)

esitluse videot võimalik vaadata
pilve koht

Arad veed ja salateed. Järvamaa kohapärimus (2004)

Jooksev heinasaad (lk 59)
Ambla Sipelga surnuaja juures on ikka heinasaadu nähtud jooksmas. Ükskord on kadunud õpetaja Paulsen nimetatud surnuajast õhtu hilja mööda pidand sõitma, kui korraga hobused seisma olla jäenud ja enam edasi ei sammugi lähe. Õpetaja küsinud kutsarilt: “Mis seal tee peal ees on?” Kutsar vastanud hirmu täis olles: “Tee kõrval seisab üks heinasaad, kes mühiseb.” Õpetaja astunud sõna lausumata tõllast välja, kirikumantel seljas, raamat kaendlas ja läinud heinasau juurde ning hakanud saadu oma eel surnuaja poole ajama. Kuni vist oma hauda. Seal olla õpetaja teda noominud ja põle enam andnud luba heinasau kujul kuskil käia, ega kedagi hirmutada, ainult lambaks ja kanaks andnud luba muuta. Pärast ei ole küll keegi enam heinasaadu näinud, aga lammas ja kana on sagedaste, kah hiljaaegu, Räsna lepikus ennast mitmetelegi näidanud.
J. (1894)

Rava mõisa seina müüritud ori (lk 66)
Kui veel sakslased veel siin olid, siis oli ka Rava mõisas üks ori hakanud härrale vastu. Härra lasknud orja peksta. Ori hakanud ka peksjale vastu. Härra lasknud orja alla keldrisse viia. Ori olnud terve nädal aega ilma söömata. Siis aga müüritud see ori keldri seina sisse. Nüüd on aga kuuldud inimese häält.
Leena (1938)

Kondid vanas pelgupaigas (lk 68)
Meil, nagu ütlevad, Tooma heinamaa sees, sügav auk on seal. Seda on nagu öeldud, et Rootsi sõja ajal kaevatud see auk seal, et olla redusse mindud. Siis oli jälle nii, et üks naine unustand lõngakera ülesse ja selle järele leitud ja hukatud ära need inimesed.
Meil oli jälle siis niisuke jutt, et need kondid pidama jälle seal jaanilauba ajal vahtu välja ajama. Mina siis läksin, tuli oli juba tehtud maha ja, eks mina läind jälle sinna neid konta passima. Passin seal terve öö neid, ei hakka ükski vahutama ega inisema. Seal konta oli küll, seal sees. Ei näind seal koerasittagi.
Seda mina usun küll, et kui sina kedagi kardad või, siis tuleb ja näed, aga kui ei karda, siis ei ole miskit. See on oma silma ees.
Aleksander (1965)

Neitsijärve uputanud end mõisapreili (lk 79)
Neitsijärve on üks mõisnikupreili ennast ära uputanud, sellest on nimi. Tindimäe metsavaht on näind seda näkki seal järve peal ja oli toonud püssi ja pand hõbekuuli sisse ja last, siis oli ära kadund ja hõikand, et: “Lase veel!”
Alfred (1965)

Nannipupu küngas (lk 85)
Mõnuvere küla osas Kooksemetsas on Nannipupu. Miilimäe talu lähedal on küngas, kus praegu on maja. Vanasti, kui Rootsi sõjaväed siin liikunud, keetnud need endale sääl künka otsas kartuliputru. Künkale oli jäänud pajapõhja ase. Ja see olnud neile kindlaks keedukohaks. Sõdurid olnud väga näljased. Nad küsinud mitu korda pääliku käest: “Anna meile nannipuppu.” Sellest on küngas pärinud endale nime Pupu või Nannipupu. Talul õiget nime polegi.
Gustav (1939)

Kivihaldjad ei luba kivi lõhkuda (lk 92)
Albu mõisa lähedal on kaunis suur kivi. Kivi tekkimist me ei tea, aga selle kiviga oli mõisnikul kena nali. Kivi olnud alati sääl mõisnikul tüliks. Mõisnik lasnud kivile augud sisse teha ja öelnud, et: “homme laske see kivi lõhki!” Kui töölised hommikul tahtsid uuesti tööd alustada, siis käskinud mõisnik tööd lõpetada. Ja ise rääkis: “Ma nägin öösel, kuidas haldjad tulid puuriaukudest välja ja ütlesid mulle: “Kuule, vanamees, kui kivi puru, kus siis meie oleme. Ja nüüd jäta kivi terveks.”
Richard (1939)

Salatikausi mägi (lk 99)
Seidlas maantee kaldal pargi ääres on mägi, see on väga ümarik ja selle nimi on Salatikauss. Kunagi olnud seal mäel klaasmaja ja sääl majas elanud saksad. Ühel öösel kadunud aga maja ära ühes elanikkudega. Öösiti on käinud tondid mäel tantsimas ja katsunud alati inimestele halba teha.
Anna (1939)

Nutusild (lk 99)
Olnud siis suur sõda. Kõik külamehed old ära tapetud. Siis leidnud külanaised silla päält meesterahva jalajälje. Naised nutnud nii kaua, kuni tekkinud kraav. Nii saigi silla nimeks Nutusild.
Ida (1939)

Tulekera Varesmäel (lk 133)
Aavere Varesmäelt tõusnud uueaasta ööl üles suur punane tulekera. Mida kõrgemale tõusnud, seda suuremaks ja heledamaks muutunud, kuni viimaks ühest lagunenud ja väikeste sädemetena alla langenud. Rahvasuu räägib, et see olnud mäe kaitsevaim, keda uusaasta peljupaigast välja peletanud. See korduvat igal aastal kell kaksteistkümmend öösel vastu uut aastat.
Joosep (1939)

Poola sõdurid kivi all (lk 133)
Raigu mõisa põllul on suur kivi, mille alla Põhjasõja ajal kümme Poola sõdurit rootslaste poolt elusalt pandud. See kivi hiilgab iga kuu viimasel neljapäeval ja sääl lähedal kuuldud öösel maa alt poolakeelset jutukõminat. Teistel päevadel on kõik vagane.
Joosep (1939)

Vanapagana kirbud Ao jões (lk 136)
Kord oli vanapagan istunud Ao jõe ääres. Olnud palav päev ja tal hakanud ihu sügelema. Siis oli ta hakanud kirpe otsima ja leidnud neid päris palju. Kirbud visanud ta jõkke. Seal nad on praegugi, kuid nad on muutunud vähkideks.
Anete (1960)

Alemäele poonud end Põrikas (lk 137)
Preedi mõisas käinud üks Põrika-nimeline mees teomeheks. Ta olnud väga vaene mees. Tal olnud väike naine, üks lehm ja üks väike pajakene. Selle sees keetnud naisuke omale ja oma mehele süüa. Ühel aastal olnud Preedi mõisa loomadel kange punataud. Loomi surnud karjade kaupa maha ja mõis hakkas vaeseks jääma. Siis jäänud ka Põrika lehmakene punataudi ja surnud viimaks ära. Naisuke leinas lehma väga ja nad olid mõlemad lõppemas. Nende toetaja oli surnud. Mees käis ikkagi mõisas teol. Sealt ei saanud ta midagi.
Ühel õhtul, kui mees koju tulnud, näinud ta, et naisuke oli teinud pajakese puruks. See olnud veel nende ainuke varandus. Mees ei ole sõnagi rääkinud. Tulnud uksest välja ja läinud Alemäele, mis asub Nõmmkülas Umbra karjamaal ja on kaetud paksu sarapuumetsaga. Seal kahe kuuse vahel poonud ta end ülesse, seepärast, et naisuke teinud pajakese katki.
Sealt mäelt läheb tee läbi, kus käidud mõisas teol, sest olnud poole otsem. Aga peale Põrika surma nähtud seal vaimusid, ikka järel jooksmas ja karjumas: “Uh, uh, huuuu!” Ja selle kuuse otsas, kus Põrikas poonud, olnud alati üks hall lind ja saputanud tiibu ning silmad põlenud peas. Huiganud ikka: “Uhuuu, uhuuuu!” Õhtuti kostnud põesastest sahistamist ja sammude müdinaid.
Martin (1939)

Veinjärve härg (lk 149)
Veinjärv ei ole varem praegusel kohal asunud, vaid on hiljem sinna tulnud. Tulles on hall härg möirates ees jooksnud ja järv ikka järel käinud. Järv on tulnud mäe külge mööda, mitmed kündjad on kõigi hooste ja sahkadega ära uppunud. Nüüd elavat see härg vees ja möirgavat alati enne seda, kui keegi ära upub. Kord oli õhtul nüüd hilja möiranud jälle ja sepp oli hommikul ära uppunud.
Johan (1925)

Koeru kiriku nime tekkimisest (lk 154)
Mõisnikud läinud metsa jahile ja eksinud ära, öö olnud juba kätte jõudmas, kuid väljapääsu metsast pole leitud. Viimaks hakanud koerad haukuma ja nende juure minnes näinud mõisnikud suurt kirikut. Kohe pandi talle nimeks koera kirik. Mis nimi kirikul ja ümbrusel enne oli, seda ei tea ega ole kuulnud. Pikapiale rahvas koera kiriku nime ümber Koeruks. Kui mõnisada aastat mööda läheb, siis ei tea, mis nimi tal siis on, on ehk kass.
Jaan (1937)

Sepp mängib mõisavalitsejale vingerpussi (lk 166-167)
Esna mõisa valitseja oli sepaga vastanokka. Kui aga saand, siis püüdnud ikka ärrale sepa peale kaevata. Sepal saand süda täis. Pannud ohelikku kaela ja teind, et on poond. Valitseja tulnd, vaadand ja kohkund nii koledasti ära, et läind minema, mis kõrged kalossid laksund. Läind ärrale teatama. Noh, ärra tuleb vaatama, aga sepp terve mis terve, seisab alasi taga ja teeb tööd. Ärra lasknud valitseja valetamise pärast kohe lahti.
Gustav (1965)

Lauliku peksmine (171)
Siin Vodja mõisas see juhtunud. Naine hakanud põllul laulma vanu laule. Härra saanud sellest kuulda ja lasknud laulikule peksa anda.
Kai (1927)

Rahakuivataja Niida mäel (lk 172)
Esna ja Öötla heinamaades on üks aruküngas, mida kutsutakse Niidaks; õieti käib Niida nimetud heinamaa kohta, kuna pääle selle nimetatakse küngast ennast Niida mäeks. Sellel mäel kuivatanud kord vanamees sõelaga raha päikesepaistel ja kutsunud ise üht meest võtma, kes sealt juhtunud parajasti mööda minema. See mees võtnud ennem kartlikult natukene, kuid pärast läinud julgemaks ja võtnud kõik ära.
Richard (1927)

Öötla ja Palu ohvrikivi (lk 172)
Öötla riigimetsas on üks suur kivi vastu Palu raja. Seal on käidud seda kivi kummardamas. See kivi on lastud pooleks. Ei saanud enam inimesed seda kivi kummardada. Siis olid inimesed vihastand ja olid tulnud teisel pühal tagasi ja olid võtnud kaasa tammetõrusi ja pannud sinna kivi prao vahele.
Voldemar (1939)

Poiss kiriku müüri sees (lk 177)
Peetri kiriku müüri sisse, kui kirikut ehitatud, pandud kolmeteist-aastane poisike. Üks naine annud oma poja. See pidi nii vana olema, kui Jeesus oli... Igal kirikul pidi üks inimene sees olema, muidu ei püsinud kirikud püsti. Poisi jaoks jäetud kõrgele üks auk müüri sisse, sinna servale pandud talle leiba ja vett. Kuni siis ühel päeval see olnud alles, siis saadud aru, et poiss surnud on. Siis müüritud auk kinni. See on rahva jutt, ja nii see on ka kindlasti olnud.
Miralda (1965)

Peksupink ja vangikamber mõisas (lk 183)
Mõisas oli peksupink ja vemblad, minu isa rääkis. Päinurme mõisas oli see pink alles, kui mina olin noormees ja käisin tisleriks õppimas. Üleval kellatornis oli vangikamber ka. Sinna pandi kinni, kuni peksma akati. Päinurme mõisa proua ütles: “Oi-oi, misuke ajalooline pink!” See oli talle kallis.
Karl (1965)

Mõisapreili enesetapp aiamajas (lk 191)
Paide poolt Peetri kiriku sõites, läbis maantee enne õgvendamist peaaegu Palu mõisa õue-esise. Paremat kätt maanteed oli mingisugune koppel, kasvas jämedaid leppi jne, veikese puust suve-aia katusealusega. Palu mõisa pidasivad siis Stackelbergid. Rahvas kõneles, et üks Palu mõisa preili oli enese sinna aiamajakesse üles poonud. Alati sealt möödudes meenus niisugune jube tegu – draama. Nii on inimestel peale majandusliste murede ka muid muresid ja pealegi nii suur, mis võis naisterahva enesetapmisele viia.
Jaan (1947)

Jaanituled Linnusemäel (lk 218)
Siinsamas talu taga väljal on Linnuse (me kutsume ikka Linnuse seda mäge). Kõik tuled peeti enne seal, jaanituled ja igasugu kodukaitse peod ja kui oli see vabaduse päev veebruarikuus. Pärast seda, kui see uus suur laut ehitati Mäeotsa talu asemele, seal enam tulesid ei peeta. Tuleohutuse või millegi pärast enam ei sobinud.
Elna (2003)

Näljaküla (lk 231)
See on üha Türi osa nimi. Siinsamas. Kass surnd minu mehe peeningu peale veenälga ära. Jutt sedasi tuli. Kas ta nüüd veenälga suri, kes teab. Oli jäänd peeningu peale, enam välja ei saand.
Leena (1966)

Maadlus surnud Laupa mõisnikuga (lk 233)
See olnud vist Laupa mõisas. Surnud härra tulnud õues tallipoisile vastu ja pole teda mööda lasknud. Tükk aega maadelnud. Aga näe, tallipoiss saanud võidu.
Johanna (1936)

Tondid Kurja Silla kivivareme juures (lk 237)
Alliku vallas, Mäeküla asunduses, Halliksaare talu karjamaa nurgas on üks kivivare. Paljud inimesed on näind tonte. Ühel sügiseõhtul tulnd mehed Piibu kõrsist, jõudes “Kurja Silla” kohale ilmund teele heinasaad, ajades välja tuld ja tõrva. Ümber sao tantsisid imelikud elukad. Mehed lugend Meie-Issa palvet, siis kadund kummitus ära.
Mart (1939)

Imavere mõisa vaimud (lk 249)
Siin see Imavere kool on vana mõisamaja ja siin alumise korruse peal on preili tuba ja seal on kuulda asjade kolinat. Toolid liiguvad ja. Mina ei julge öösel sinna minna, iga krõps on kuulda – on vaimude tund. Aga ta on rahulik inimene, ei sega meid. Ma tulen hommikul vara tööle, siis on juba rahulik. Vanad õpetajad teavad neid asju paremini.
Imbi (1993)

eesti päevaleht

Rüütliromaan (2007)

“Igal pool, kus sa näed kirikut, loe selle ees oma paternoster. Kus sa näed sööki ja jooki ja tunned, et vajad seda, aga kellelgi ei ole viisakust ega lahkust seda sulle pakkuda, võta seda ise. Kui sa kuuled kisendamist, mine selles suunas; eriti kui kisendab mõni naine. Kui sa näed kaunist juveeli, võta ja anna see teisele. Sellega sa teenid kuulsust. Ja kui sa näed kaunist naist, püüa võita teda ka siis, kui ta ei taha. See teeb sinust parema ja õilsama mehe, kui sa enne olid.” (lk 7)

Väärt õpetus igaks elujuhtumiks.

Adena Sepp – Saatuslikud jõulud (2008)

“Naine oli nagu ootel lill, kes igatses vaid sooja päikest ja kosutavat päikest, et õide puhkeda. /-/ Kas see igatsus romantika järele on tulnud armastusromaanide lugemisest või nende seebikate vaatamisest? Ometi, eks hing ihkab ikka seda, millest koduseinte vahel vajaka jääb.” (lk 11)

Lastekodus kasvanud aleviraamatukogutöötaja Agnel on elutu abielu poja seemendajaga, kuni see lahkub oma uue seemenduse tõttu, millest naisel ja pojal suurt kahju polegi, saabki rahulikult telekat vaadata ja muusikat kuulata. Pealegi, kellele ikka meeldib telekaga lakkamatult õlut lürpiv mees. Agnele on toeks 14.aastane poeg Romet, kes on kui vaikne kindel kalju. Nii asjalikku teismelist poissi polegi nagu kohanud nüüdiskirjanduses.
Jõulude ajal kohtub Agne juhuslikult muusikust Harryga, kes on naisest esimesest silmapilgust täiesti ära nõiutud, ja järgnevate kuude jooksul püüab temaga tuttavamaks saada. Aga see ei ole lihtne.

“Talle meeldis selle naise juures kõik: see, kuidas ta punastades püüdis kramplikult tema pilku vältida, kuidas ta kangekaelselt otsis tegemist, et mehest eemale hoiduda, andes mõista, et ei soovi sugugi mehega flirtida. Ja kuidas ta, vaeseke, püüdis varjata oma hingehaava muretuna näiva hoiaku taha – see kõik tõmbas ligi. Hetkeks oli Harryl isegi tahtmine tõusta ja see väike naine oma rinna vastu suruda. Sellisest ootamatust soovist uhkas allapoole keha kerge soojalaine, nii et Harryl tuli kiiresti asendit muuta ja pilk mujale pöörata. See veel puuduks, et naine tema silmist tekkinud iharuse välja loeks! Tegutseda tuleb tasa ja targu.” (lk 59-60)

Harry tegutsebki tasa ja targu, hakates näiteks Rometile ja ta sõbrale muusikategemist õpetama. Agne arvab vahel, et tegemist võib olla pluffiga (lk 77). Aga muusika on see, mis inimesi ühendab.
“ “Aga sulle, millist muusikat sina armastad kuulata?”
“Eks ikka midagi romantilist: kantrimuusikat, retrot, ja noh, nagu nad nüüd nimetavad, “süldilugusid”.” “ (lk 106)

Ootamatult tekib Agnel terviseprobleem ja ta peab minema vasaku käe operatsioonile. Et peale lõikust on puhkust vaja, pakub motelli- ja saekaatriomanikust muusik-kaunishing Harry, et Agne ja ta poeg võiks tulla suveks ta kämpingusse puhkama. Käes on soe juunikuu ning ema ja poeg nõustuvadki Harryle külaliseks olema (poeg saab lisaks seal taskuraha teenida).

Naine õhkab parema olemise järele, aga ometi hoiab end igati tagasi: “Harry lähenes kelmikal ilmel Agnele, olles valmis naist oma embusse haarama, kuid Agne sibas kiiresti ümber laua ja jättis ta tühjade kätega seisma./-/ Ta oli elevil ja see, et Harry talle igamoodi läheneda üritas, tegi teda plikalikult üleannetuks... nii mõnus oli meest niimoodi narritada... laskmata end haardeulatusse.” (lk 121)

Riivatutest tsitaatidest hoolimata polnud elu motellis ainult lust ja lillepidu. Harry “oli nägus ja seksika väljanägemisega” (lk 125) ning salamisi pidas mehele jahti kokatädi Varje (armastuses ja sõjas on kõik lubatud), samuti tekitasid väikest segadust pahad kurjategijad.

Ajapikku adub poegki, et ema ja motellipidaja vahel midagi susiseb: “Oleks ju mõistlik, kui need kaks lihtsalt oma tunded valla laseksid, tõmmet oli ju nende vahel märgata küll.” (lk 152). Ja eks see nii lähegi.

Armas-naiivselt kirjutatud armastuslugu, mille väärtus seisnebki pretensioonikuse puudumises.

saaremaa

Sarah Kane – Blasted (2002)

Hullult meeldivad Kane'i raamatute kaaned, see pea võiks mu autoportree olla. Ja mille pärast on siinse raamatu kaanel see arvatavalt II maailmasõjaaegne pilt? Ei tea, aga mõnusalt maitsekas.

Näidend, mida nagu ei kujutlegi eestikeelsena, lihtne ja arusaadav keel. Emotsionaalne ja seejärel füüsiline vägistamine ning sellele järgnev on justkui teisest dimensioonist – välja paiskuv füüsiline häving ning illusioon andestusest. Mehelikkuse värdvormide põrkumine ja purunemine ja võimutsemine. Sisemine tühjus põhjustab vajaduse võimu järele, võimaluse alandada teisi, tunda end ülemana, kahjurõõmus sisemine tühjus leiab naudingut (või – elusust) teise valus, lämmatamises (kas see on tuttav tunne? Mulle vist on). Cate'i kokutamine kui kutsikast saati peksmist taluma pidav koer (ja need minestamised); inimese sisemine loom, mis võib vist olla hea (kas inimeses peitub loom? Kas loom / elajas on kindlasti paha või koeralikult peremeest armastav?). Näidendi lõpus on Cate ikka status quo, samamoodi emotsionaalselt-füüsiliselt läbi hekseldatud nagu alguseski (“kogemuse võrra rikkam”), ühesugune igiliikuv inimvare, ellujääja. Naine kui tõeline ellujääja. Mees kui hävitaja ja hävineja (nt lk 30-31).

Miks on Kane'i näidendid kui pilkane puhastustuli? Pärast selliseid emotsionaalseid purskeid on raske kujutleda, mida ja kas oleks võinud Kane edasi kirjutada, nn 27-aastaste klubi. Või ongi selline emotsionaalsus omasem / arusaadavam kahekümnendates eluaastates inimestele, hilisematel aastatel leiadki mingi kibeda vaherahu endaga? Kas selline emotsionaalsus on tegelikult enese ületähtsustamine, võimetus ümbritsevat endale rahuldavalt omaks võtta? Äkki Kane oligi vaimust haige ja ta kirjutisi ei oleks eetiline kirjanduslikult tõlgendada (a la nagu hullude joonistusi)? Miks peavad tema piinad meile omaksvõetavad olema? Ma ei tea.

Ei oska leida muusikalist ekvivalenti Kane'i loomingule, ehk Haino, sirutudes kuhugi inimolemuse valualadele, aga see pole see. Veider paralleel Kusturica filmiga. Lugemise-kirjutamise ajal avastasin esmakordselt kui vinge Bardo Pondi “Set and Setting” tegelikult on. Hea.


Darkness.
Light.

Ian strangling himself with his bare hands.

Darkness.
Light.

Ian shitting.
And then trying to clean it up with newspaper.

Darkness.
Light.

Ian laughing hysterically.

Darkness.
Light.

Ian having a nightmare.

Darkness.
Light.

Ian crying, huge bloody tears.
He is hugging the Soldier's body for comfort.

Darkness.
Light.

Ian lying very still, weak with hunger.

Darkness.
Light.

Ian tears the cross out of the ground, rips up the floor and lifts the baby's body out.

He eats the baby.

He puts the remains back in the baby's blanket and puts the bundle back in the hole.
A beat, then he climbs in after it and lies down, head poking out of the floor.

He dies with relief.

It starts to rain on him, coming through the roof.

Eventually.

Ian Shit.

Cate enters carrying some bread, a large sausage and a bottle of gin. There is blood seeping from between her legs.

Cate You're sitting under a hole.

Ian I know.

Cate Get wet.

Ian Aye.

Cate Stupid bastard.

She pulls a sheet off the bed and wraps it around her.

She sits next to Ian's head.

She eats her fill of the sausage and bread, then washes it down with gin.

Ian listens.

She feeds Ian with the remaining food.

She pours gin in Ian's mouth.

She finishes feeding Ian and sits apart from him, huddled for warmth.

She drinks the gin.
She sucks her thumb.

Silence.

It rains.

Ian Thank you.

Blackout.

-

Niall Ferguson – Maailmasõda. XX sajandi konflikt ja lääne allakäik (2008)

Õõvastav ülevaade eelmise sajandi hiilgeaegadest. Inimene, see kõlab uhkelt.
Kus tasus minusugusel valgel inimesel 20.sajandil elada, et pääseda sõdimisega kaasnevatest koledustest? Põhja-Ameerikas ja Britannias (ja ka Šveitsis ja Rootsis, aga noh, II Maailmasõjas neutraalseks jääda ole omaette saavutus).

sirp
vastus sirbile
vastulause vastulause

Ernst Muldašev – Jumalate linna otsinguil: läkitus iidsetelt inimestelt (2008)

“Seisime kolmekesi ja vaatasime gloobust ja arvatavasti imestas igaüks meist selle üle, miks seda kõike enne meid varem tehtud pole. Teaduslik erutus ei vaibunud.
“Mehed, võtame viina,” tegin ettepaneku.” (lk 105)

Nii, tuleb ausalt üles tunnistada, et ei jaksanud seda raamatut lõpuni lugeda. Tahtsin lugeda midagi tavalisest lugemisvarast erinevat, aga lõpuks sai mõõt täis. Äginal lugesin lõpuni veel V peatüki (“Palun lugejal pöörata tähelepanu käesolevale peatükile. Autor.” (lk 123) – nii suunavalt algas see peatükk) ja otsustasin lõpetada lugemise 245.leheküljel. Ei ole minust kõiketeadja Jelena Blavatskaja ja raamatu autori mõttearendust jälgijat.

“Oletus, et hüpoteetiline Jumalate linn asub Tiibetis, põhines paljudel Blavatskaja teosest “Tainaja doktrina” saadud usaldusväärsetel faktidel, /--/” (lk 128) ja nii ette ja taha.

Saan aru, et tegemist on populaarteadusliku teosega, aga igasuguse reaalse analüüsi puudumine muutub lihtsalt väsitavaks. Kindlasti autor kirjutab oma vene hinge suure ja sooja südamega (lk 195) ning sooviga olla kõigile arusaadav, aga... ta järeldused on ajuvaba pudru ja kapsad. Lk 142 saab näiteks teada, et üheksate liitmisel saame alati summa, mida on võimalik jagada üheksateks. Minu mäletamist mööda õpetati seda kolmandas klassis.

“ “Kas te teate, et paljud, aga eriti Armeenia teadlased kinnitavad, et Noa laev sõudis siis, kui kõik oli ümberringi juba uppunud, Ararati mäe juurde? Seal on tänaseni laeva jäänused,” lisasin mina.
“Jaa, jaa – midagi sellist kirjutati ajalehtedes ka.” “ (lk 211)

Raamatu pildid ja pildiallkirjad meenutavad mõneti Kivirähki Ivan Orava varasematele lugudele lisatud pilte – õudustäratavalt halvad fotomontaažid ja amatöörfotod.
Tõlkija võinuks ehk natuke kohendada raamatus esinevat lohisevat viitestikku ja erinevate pealkirjade mugandamist.