Seekord siis aruanded Visnapuu röövretkedest Kambja (1912) ja Mustjala (1913) kihelkondadesse (lühemalt ka Jõhvi retkest aastal 1914). Hullult kihvte sõrmuseid on vanavarana kätte saadud, check it out. Ja kindamustrid on samuti sellised, et endalgi huvitav vaadata. (Mõned vanad sokid on toredalt räpased.) Raamatu algul Õunapuu hea eessõna, eks need retkedki võisid põhjustada nii mõnegi sulni luulerea.
“Waatame kuidas on lugu waimu jõukusega. Juba kuhugile Mustjala talusse sisse astudes paistab meile mustus wastu. Mustjala rahwas elab liig mustalt. Tuleb see ehk osalt sellest, et naisterahwad tööga liig koormatud, kuid wabandataw ei ole see siiski mitte. Põrandad on pesemata, neid ei pesta isegi suurteks pühadekski mitte, ehk küll enamal jaol majadel juba laudpõrandad all on. Sööginõud on koristamata; kahwel, lauanuga ja taldrik on tundmata asi. Alati pidi toidu juurde suure wastikuse tundmusega minema, sest et nõuud millega toitu anti, olid wahest liig silmatorkawalt mustad. Poola maamõõtja ja -hindaja ütles enesel palju parema ettekujutuse olewat Eestist, nüüd olewat ta inimesi näinud, kellel sammal selga kaswanud. Kui walus see meil ka kuulda oli, siiski oli see kurb tõsi.” (Mustjala 1913, lk 42-44)
2 kommentaari:
ahaa, sellest raamatust oli suvel Vikerraadios ühes saates ka juttu! rääkis, kui mustalt vanasti elati, päris vahva oli kuulata.
Mulle torkas pähe, et Kärgatav Kõu elas ja rääkis oma elulugu just samal ajal :)
Postita kommentaar