“Mis ma selle aidaga õieti peale hakkan. Neid vajadusi, milleks ta on tehtud, ju ei ole.
Noh.
Võin sinna asju panna.
Võin seda vaadata.
Võin selle alla ronida.
Või seina ääres istuda, kui päike paistab.
On kaks võimalust, kas mul on see ait või mul ei ole seda aita, kumb on parem. See, mis toimub, on alati parem, sest muud võimalust ei ole.
Panen aida püsti, kas või veel sel sügisel.
Mis on see sügis.
Siis on aita hea vaadata, nii nagu ka selle suure hoone viiluotsa siinsamas, kaks sobivat akent sobivates kohtades, ja ka viiluots tõuseks maast just nagu iseenesest.” (lk 36)
Esmamulje on nagu loeks segu Lassila ja McCarthy tekstidest, selline meditatiivne voog. Raamat kui tõeline ulme, loed mingist maaelu askeldamisest ja mingit kontakti sellega ei ole (no aidaehitusest on vast veerand tekstist, muu on kulgemine ja suhtlemine põhjamaalastega ja tukastused ja nokitsused jne). Võib ette kujutada, millise ruraalse rõõmuga maalähedased inimesed seda raamatut kiidavad, tõeline õige eesti mehe lugemisvara (ja seda irooniata). Elu kui loomine? Millegipärast meenus jutt sellest, kuidas Soomes pea puuduvad ürgmetsad ja seetõttu seal liigirikkus väiksem kui metsikumates Eesti kohtades. Ja nii kerkib siingi lugedes silma ette selline korrapärastatud (või selle raamatu kontekstis – vana korda ihkav) maaelu, ugri ordnung. Aga jah, pole enam palju järel selliseid maal elavaid inimesi, käivad teised nagu minategelanegi valgetel aastaaegadel oma suvekodusi kõpitsemas ja möödunud aeg meenutamas. Igal juhul, kuldsete kätega vanad ruulivad.
“Lõpuks on sügisel ikka nii, nagu pandaks inimese meele aknad suvemõtete eest kinni, pannakse topeltaknad ja klaaside vahele vati peale pohlavarsi, rohelisi läikivaid varsi ja punaseid marju.
Tuleb soe ja kaitstud tunne, kui neid vaatad.” (lk 96)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar