“B.LINDE: Indrek laskis viis korda Karini pihta, ja proua Käthe Hansen teab, kes viis Indreku sellisesse afektiseisundisse.” (lk 63)
Seda dokumentaalnäidendit annaks küll paraja vaevaga lavale tuua, juba lugedes hakkab tegelaste pateetika pisut lämmatama, vaimusilmas võib kujutleda nende poose ja rauget vehklemist; võibolla olekski sobilik mingi maskiteater või midagi muud võõristavat. Noh, võiks arvata, et tekst käib üsna taasiseseisvumise meeleoludes, et saab tsiteerida kõiksugu mahavaikitud teemasid jne.
Päris morbiidsete huvidega teos – ikka Hanseni suremine ja tervisehädad ja ports klatši, Linde ja lese kukepoks. Näidendi lugemine paneb pisut kukalt kratsima, et kui palju on ikka sobilik autori eraelu uurida ja uuristada, millal see muutub liialt kõmulikuks. Noh, Treier just end tagasi ei hoia – või on see mingi tabamatult modernne vormivõte jms (lugejana on omamoodi lihtne kõiksugu autori mitteõnnestumisi hoopiski modernsusena hinnata). Samas hakkab tekst mingi hetk päris tööle, kujutlusse kerkib kergelt freaky lavastamine, maskid ja tossupilved ja undamine ja kõrgkultuurne diktsioon.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar