“Klient, kes pidi kohe Elioti musta telefoni helisema panema, oli kuuekümne kaheksa aastane neitsi, kes oli peaaegu kõigi standardite järgi liiga loll, et elada. Tema nimi oli Diana Moon Glampers. Keegi polnud teda kunagi armastanud. Kellelgi polnud selleks põhjust. Ta oli inetu, loll ja igav. Neil harvadel juhtudel, kui tal tuli end tutvustada, ütles ta alati oma täisnime ning lisas sellele arusaamatu võrrandi, mis oli talle niivõrd mõttetult elu andnud: “Mu ema oli Moon. Mu isa oli Glampers.”” (lk 58)
See Rosewater on teisteski Vonneguti teostes, aga mälu on teatavasti üks nõrk värk ja käepärast pole ühtki muud teost. Imelik, aga vahel tekib tunne nagu oleks autor siin raamatus kuri või tige (jah, lapsik nii öelda, aga “nii kuum on tunne”). Elioti ja abivajajate telefonikõned on vahvad, iseenesest jumala tabavad. Kui raamatu algus mõjus mõneti tuimalt, siis Eliot ja Fred Rosewateri argielu kirjeldused on päris tragikoomiliselt särtsakad; mitte et kõrge ja madal kohtuks, vaid madal pulseerib oma juhuslikul lainetusel. Jube igav ja nüri on pidevalt öelda, et “oh see raamat nüüd küll midagi erilist ei ole”, aga noh, esimesed muljed küll endal suuremat vonnegutivaimustust üles ei peksnud.
“Leige vee ja seebivahu tehnika käis nii: naine otsis mõne kärbse, kes seisis laes, pea alaspidi. Ta asetas klaasitäie seebivahtu väga aeglaselt täpselt kärbse alla, kasutades ära asjaolu, et kui pea alaspidi seisev kärbes ohtu märkab, teeb ta kõigepealt kaks tolli või rohkemgi vabalangemist, enne kui hakkab tiibu kasutama. Ideaalis ei tunneta kärbes ohtu, enne kui klaas on otse tema all, ning langeb kuulekalt vangistava seebivahu sisse, tungib läbi mullide allapoole ja upub siis.” (lk 79-80)
Raamat kui sotsiaalporno – mida teha inimestega, kellega pole midagi teha, keda ei ole vaja, kes on üleliigsed (samahästi võiks küsida, milleks on vaja Eesti Vabariiki või eestlasi; aga see oleks muidugi soovimatu ja sobimatu teema edasiarendus).Vonneguti point on vist selles, mida räägib Kilgore Trout (lk 181-185), no kui püüda otsida tekstist midagi positiivset (kas peaks?). Iseasi, mida sellest Trouti sõnumist arvata, pigem on tunne, et hapnikukraane on veelgi enam kinni keeratud. (Äkki peaks riik moodustama kolooniaid, kuhu kokku koguda kõik pensionärid, et sellega hoida kulusid kokku (mõelda vaid, kui palju vaba raha lisanduks igasugu pensionisammastest loobumisest jne). Või iga 10 aasta järel (või mis iganes juhusliku ajavahemiku loosiratas võib valida) elimineerida kõik pensionärid, et ei oleks seda muret, et tulevikus läheb kogu aur sotsiaalhoolekandele.) Mis kasu on riigile sellest, kui kodanikud üksteist aitavad ja armastavad, sellelt midagi erilist ei teeni ja seetõttu ei saa riigiaparaati vajalikus mahus tööl hoida. Parem teha kodanikele potjomkinlust ja paar korda aastas kinnitada, kui tähtsad me teineteisele oleme, ja kui uhke ja hää ja eriline see on. Ja tehke lapsi (kellel pole tulevikku). (Mitte et kunagi mingit erilist tulevikku oleks, õnn seisneb väikestes rõõmudes jne.) Ja tundub, et võimalikust “positiivsest programmist” hoolimata on Vonnegut üpriski pigimusta nägemusega, võibolla seepärast tundubki lugemisel raamatus puuduvat muidu nii vonnegutlik mängulisus või naljakalt (mingis mõttes?) võõristavad hetked. Lihtsalt lame raskus, mis lähemal uurimisel lämmatab. Noh, aitab sonimisest. Minu arvates (who cares) pole see teos Vonneguti huvitavamate raamatute kilda kuuluv, aga kui väheke vaatepunkti muuta, siis leiab nii mõndagi mõtlemisainest.
Miks on juttu sellistest ajalehtedest nagu Ameerika Uurija ja Wall Street Journal (nt lk 98), kas ei peaks siis olema Müüri Tänava Ajakiri, et oleks nagu tõlkelt ühtlasem või nii?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar